Tuulearmuke

by Betti Alver

Romaan vaatleb noorte elu 1920-ndate aastate Eestis. Raamatu peategelane Lea on äsja kahekümneaastaseks saanud noor neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Iga päev konservatooriumist tulles märkab ta puiesteel väikest poisikest koeraga, kes näib teda ootavat. Kes on see kummaline poisike, kes talle esmakordsel kohtumisel niiskeil silmil vastu jooksis?

255 pages, Paperback

First published January 1, 1927

About the author

Elisabet Alver sündis raudteelase perekonnas.

1914–1917 õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda".


Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.

1940-ndate teisel poolel ja 1950-ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin". Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.

Tema haud on Tartus Vana-Jaani kalmistul.

Reviews

[Preili Pipar · Rating 3 out of 5]

See kirjutamisstiil ei ole väga minu maitse. Üldiselt täitsa tore lugemine. Ilmselt mõjutab ajastu väga palju seda kirjutamisviisi ning ka seda, kuidas tol ajal oma tundeid väljendati või ei väljendatud (palju käib läbi lillede ja saa siis aru, mida teine tegelikult mõtles, kui keegi otse ja selgelt midagi välja ei ütle).
Aga päris huvitav oli lahendus, et miks raamatu nimi on "Tuulearmuke" :)

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Eesti romaan on traditsiooniliselt olnud vägagi meestekeskne, seda nii käsitletud temaatikate kui ka autorite poolest. Naised on jäetud üldjuhul kõrvaltegelasteks või poetessideks. Eriti paistab selline tendents silma 1920-1930. aastatel ilmunud ilukirjandust lugedes. Tollel perioodil võis naiskirjaniku nime taha vabalt kirjutada võrdusmärgiga luuletaja. Muidugi oli erandeid, kes osutusid tegelikult ikkagi reegli kinnitajateks. Tavaliselt piirdusid nad ühe-kahe laiemat tuntust kogunud romaaniga, mille järel siirdusid edasi luule, lastekirjanduse, tõlke või kriitika radadele (Leida Kibuvits, Marta Sillaots, Reed Morn). Võrdõiguslikkuse volinikust polnud tollal veel kahjuks keegi kuulnud.

Samasse ritta sobitub ka nooruke Betti Alver, kelle sulest ilmus enne lõplikult luule juurde suundumist kaks romaani. Alveri debüütromaan võtab vaatluse alla konservatooriumis klaverit õppiva isemeelse neiu Lea Ringi. Lea ei taha mitte kuidagi mahtuda väikekodanluse poolt talle ette määratud raamidesse. Just noorele neiule on ette määratud kindlad normid: kuidas seltskonnas või kodus peab riietuma, rääkima ja käituma. Kõige olulisem on nimekiri asjadest- mida teha EI TOHI! Ta võitleb sõna otseses mõttes küünte ja hammastega teda lämmatavate reeglite vastu. Lea on "rikutud hingega", kes ei taha olla kodukana, koldehoidja või lastekarja kantseldaja. Lea arvates ei pea naine olema ainult muusa, tal on õigus olla ka looja. Tema hingesugulasteks eesti kirjanduses on kindlasti Tiina Kitzbergi "Libahundist" ning Maret Vaa Gailiti "Toomas Nipernaadist". Need kolm neiut on lõputus vastuolus nii ümbritseva maailmaga kui ka iseendaga, sest nad on lihtsalt sündinud valesse aegruumi.

Sarnaselt oma saatusekaaslastega üritab ka Lea kohanduda ning oma teravad nurgad maha viilida. Lea armub endalegi üllatuseks keskealisse doktor Anderseni, kes on koondkuju kitsarinnalisest ja pedantsest väikekodanlusest. Kuid sellesse suhtesse on juba algusest peale sisse kodeeritud nurjumine: neiu näeb doktoris senisest elust puudunud isakuju ning doktor neius oma surnud naise taaskehastust. Lea jaoks ei ole kokkuvõttes midagi hullemat enda "Mina" maha salgamisest. Ta otsustab kõik suhted linna ja "seltskonnaga" katkestada ning vabatahtlikult rannakülla "eksiili" minna. Maailm ei olnud tollal veel Lea Ringi suguste naiste jaoks lihtsalt valmis. Kas ta seda nüüdki on?!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Jan Willemson · Rating 4 out of 5]

Betti Alver is mostly known as a poet, but she has aso written some prose, with "Tuulearmuke" being one of the best known. It gives you a nice historical feel of Estonian middle class life in the beginning of 20th century, and mixes in some romance between a young lady and middle-aged doctor. All in all, a bit of easy evening reading with some interesting historical aspects.

[Bärbel · Rating 4 out of 5]

Seda raamatut lugesin nüüd lausa teist korda. Nimelt olin kooli ajal juba korra lugenud. 🙂 Kas kohustusliku kirjandusena või vabatahtlikult, kes seda enam mäletab. Aga vahet tegelikult pole ja ega esmakordsest lugemisest eriti palju meeles olnudki.
Tegemist on siis noore naise Lea kasvamise ja eneseleidmise looga. Meeldis, et lugu oli jutustatud mina-tegelase läbi, ja meeldis kogu tema (Lea) kirev mõtete ja emotsioonide maailm. Lea on isepäine ja spontaanne, püsimatu ja emotsionaalne. Ühel hetkel tahab ta ennast muuta ja raamatu lõpuks muutubki, ent juba hoopis teistel põhjustel. Pool aega ma küll pööritasin ta peale silmi, aga tema arengut oli põnev jälgida.
Rääkides 1920ndate teemal, siis mulle oli huvitav lugeda elukorraldusest, sellest, millised inimeste (loe: rikaste) tavalised päevad olid, kuidas nad aega veetsid. Väga põnev oli see kiire sukeldumine 1920ndatesse, mõnus ajalooline nostalgia.
Tollast eesti keelt soovin ka kommenteerida. Nimelt jäid silma väga vahvad väljendid. Pani natuke muigama, kuidas keel on pea sajandiga arenenud. Mis on geeniuspää? Mis on boston?
Ja teisest küljest - väljend „mine metsa” oli ka siis kasutuses! 😃
No meeldis! Kunagi tulevikus loeks kolmandat kordagi. Soovitan, kellel lugemata.