Border State

by Tõnu Õnnepalu, Madli Puhvel (Translation)

Winner of the 1993 Baltic Assembly Prize

An immediate sensation upon its 1993 publication in Europe, already translated into more than a dozen languages, Border State is a brilliantly realized account of a man in the grip of Western excess, emotionally crippled by a world that is subsuming his own and inhabiting a West in which "all countries have become imaginary deserts of ruins where crowds of nomads roam from one attraction to the other." His tale, in which disillusion and murder become inextricably linked, is a compelling exploration of scarcity, longing, and madness.

Genres: Fiction, Classics, Queer, LGBT, Literature, Contemporary, 20th Century

100 pages, Paperback

First published January 1, 1993

About the author

An Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.

Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.

In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.

In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.

From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...

Reviews

[Nora · Rating 4 out of 5]

See raamat on kõige parem siis, kui sa teda parasjagu ei loe.

[Lauren Saimre]

ma mõistsin, aga ei mõistnud. mingit veidrat igatsust tekitas küll, millegi/kellegi vastu, mis/kes on käeulatuses, kuid mida/keda ma kunagi ei saa. kurb hakkas.. raske oli midagi kirjanduse tunnis sinna paganama analüüsi kirjutada. ma ei oska seda tähtedes hinnata, kuna see on nii subjektiivne raamat, las see teos olla, mina selle kallal nokitsema ei hakka..võib-olla kunagi tulevikus.

[Mia · Rating 4 out of 5]

mulle ei meeldi häid raamatuid kohustusliku kirjandusena lugeda

[None Ofyourbusiness Loves Israel · Rating 3 out of 5]

Emil Tode’s Border State, which he wrote under a pseudonym, is a haunting exploration of a mind adrift in the aftermath of the Soviet Union. Told through a series of letters to a mysterious Angelo, the unnamed narrator recounts his life in Paris, a city that both tantalizes and terrifies him.

This hard-to-follow novel is a maze of the mind, where reality and fantasy blur. The narrator, a translator struggling to find his place in a rapidly changing world, enters into a dangerous relationship with a wealthy professor. When the professor’s influence proves to be a gilded cage, the narrator commits a shocking act of violence.

However, the true crime of Border State lies not in the narrator’s actions, but in his unreliable narration. As we follow him through the streets of Paris, or is it Amsterdam, we are never quite sure what is real and what is a figment of his imagination. The novel is a meditation on the power of memory and the ways in which it can distort our understanding of the past.

Tode’s prose is spare yet evocative, capturing the loneliness and alienation of a man who is both a product of his time and a stranger to it. Border State is a poignant and thought-provoking novel that is a little outdated and harsh but is an authentic reflection of the times and places that produced it.

[Emma Lotta · Rating 5 out of 5]

oleksin tahtnud seda raamatut igavesti lugeda. vahepeal hakkas nii kurb ja nii kerge, justkui loeksin mingisugustest ühiselt peidetud hetkedest, mida enam ei ole. see lugu lõhnab nagu kevadine külmunud maa, rohkem pole mõtet midagi öelda.

[Catherine · Rating 4 out of 5]

Borders are not just a geopolitical matter - they are also a part of human nature. Our lonely anti-hero found a way to cross the border from an Eastern European country to go seek better luck and more fulfilled life in the West, but he kept the borders within himself and he was never able to abandon those. Oh, there are countries in Eastern Europe where you could easily hear capital W in West when East talked about it and looked up to the West as an example of decent life secure from political whims or purely ideologically driven decisions. Main character leaves his country, but his country remains with him in his memories of his life with grandmother, visits to her half-brother who lived in rural area and earliest love and attraction he felt for same sex. Constantly going through anxiety and remembering life in his native country, he is never able to really leave border territory of his native surroundings within himself.

Border territory is more than area where one country ends and another begins - it's part of us where solitude is heavy and drives us to seek affection, love - and at the same time makes us wish we could have more time for enjoying simple beauties of nature and think about important existential questions all alone, left in peace. But in the end, it's a state of mind equally difficult to bear in any country, no matter the ideology or geopolitical affiliation of particular state.

[Elsa Triin · Rating 4 out of 5]

Loetud kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu II" jaoks.

Ma olin pehmelt öeldes skeptiline, sest ootasin juba tuttava formaadiga nõukaraamatut ja mõtlesin, et pean eksami jaoks lihtsalt läbi suruma sellest. Tegelikult aga anti raamat välja peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, andes perspektiivile tuntavat värskust, ning ka peamised sündmused toimuvad umbes perioodil 1987-1992. Saan aru, miks teos oli populaarne eestlaste seas aga eriti just välismaalaste seas.

Tegemist on tugevalt modernistliku romaaniga, meenutades mulle veidike Faulknerit. Nimelt on kogu tegevustik antud edasi kirjade näol, mis läbivad mitmed keeled. Kirjutaja kirjutab eesti keeles, tõlgib selle prantsuse keelde ja kirjad on kirjutatud ühe ameeriklase jaoks. Ajaliin pole lineaarne ning minevik ja olevik vahetuvad üsna ootamatult keset peatükke, niisiis on kindlat episoodide järjekorda mõne koha peal keeruline määrata. Igatpidi ei ole siin suurt süžeed vaid pigem mõtisklused, mis kasutavad sündmuseid illustreerimiseks. Põhiliselt räägib nimetu peategelane lapsepõlvest Eestis (kuigi Eestit nimeliselt kunagi ei mainita, asukohale viidatakse kui "Ida-Euroopale"), elust Prantsusmaal oma kallimaga ning tegemistest peale kohtumist kirjade adressaadi, Angeloga. Teemaks on ikka see kontrast ida ja lääne vahel. Kuidas kõik ida-eurooplased muudkui ihkasid sinna läände, mis paistis pealtnäha kui plekitu õun, kuid sisse hammustades täitus ootamatult suu kirbe mahlaga. Üllataval kombel on lääne-eurooplased samamoodi õnnetud ning haledad! Siinkohal, eriti arvestades 2022. aasta sündmuseid, ütleksin ma, et enda vabas riigis õnnetu olla on kõvasti etem kui okupeeritud riigis. Meie peategelane kannatab minu arvates ka mingi depressiivse häire all, igatsedes aega, mil ta oli "täiuslikult õnnetu ja [tal] oli aega anduda oma õnnetusele".

Igal juhul filosofeerib Õnnepalu protagonist ida-eurooplastest, võrreldes neid litsidega, sest nad on läänes nõus igasuguseid asju kannatama ja peaaegu ükskõik mida tegema, et olla seal edasi. Nad käivad ringi, proovides katta end kallite riietega, kuid mitte osates neid kanda - peategelane väitis tundvat "enda kaasmaalased" ära. Kuidas suhtub lääne inimene temasse? Nagu katkisesse peksa saanud koera, kes süütute silmadega otsa vaatab ning mitte millestki midagi ei jaga. Keegi, kes nüüd vajab päästmist. Läänes nõuavad inimesed valitsuselt asju, kõigil on kole palju õigust üle (Tõepoolest kontrast nõukaajaga, mil nõudmised said sulle ainult pahandust kaela. Valitsus nõuab sinult, mitte sina neilt. Huvitav, kas meie konservatiivsed patrioodid, keda valitsus väidetavalt suukorvi kandma sunnib, kuid kes siiski oma mürki sotsiaalmeedias levitada saavad, on ära unustanud need kontrastid? Unustanud, kuidas tegelik tsensuur ja suukorvistamine käis.). Eestlastel ja teistel NSV Liidu poolt okupeeritud riikide rahvastel on jäänud sellest ajast peale see mentaliteet, et kuskil mujal on parem ning eluga siin ei tohiks rahul olla. Ainult peab ära põgenema. Ja siis sealt uuest kohast ära põgenema, sest tegemist polegi utoopiaga (hea näide siin oleks USA).

Mulle tohutult meeldis see raamat, kuid ilmselt olid mängus mitmed tegurid. Esiteks, olin just oma loengutes kuulanud arutelu ja ajaloolist konteksti ja teiseks, lugema hakates oli mulle antud juba esseeküsimus, niisiis hakkasin koheselt lugema analüütilise pilguga, otsides intertekstuaalsust ning punkte oma esseesse. Kui võtta "Piiririik" niisama vaba aja veetmiseks käsile, siis ei pruugi sama kogemus olla. Siiski on tegemist tohutult võimsa ja enda aja kohta uuendusliku raamatuga - tegelikult isegi praeguse aja kohta uuendusliku raamatuga, sest teos käsitleb väga vabalt homoseksuaalseid suhteid. Lisaks nendele põhjustele olen ma ka suur modernismi austaja ja selline osaline segaduslikkus, mis peegeldab inimese mõttemaailma, on põnev.

Lõpetaksin selle arvustuse tsitaadiga, mis andis terve tärni mu hinnangule juurde:

"Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav."

[rasmus linde · Rating 3 out of 5]

õnnepalu (tema) raamatud tõesti voolavad sinust (minust) lihtsalt läbi, ma nagu tegelt ei mäleta enam midagi (lõpetasin lugemise tugev 10 minutit tagasi) aga nagu heaga ❤️

[Morten Made · Rating 4 out of 5]

"Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha, kui sa siin oleksid? Mulle tundub koguni õudne ja võigas, et kellestki puudust tuntakse, et kedagi nõutakse enda juurde ja käsutusse. Nii hea on üksi olla. Mitte kellegagi rumalusi rääkida, istuda Montsouris' pargi tiigi ääres ja vaadata keeletuid linde, parte ja hanesid, kes seal oma asju ajavad, kaelu väänutavad ja saiatüki pärast vihaselt sisisevad."

"Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutasid kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall. Neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem, kui nad tähendasid. Seegi oli üks eksitus, seal Ida-Euroopas, XIX sajandil.
Pessoal on veel kaks niisugust värssi:
Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb,
muidugi eksitus välja arvatud."

[Ingrid · Rating 5 out of 5]

Zabuško “Ukraina seksi väliuuringute” tuules lugesin selle uuesti üle. Eelmised kaks korda jäävad ilmselt umbes algse raamatu ja siis selle EPLi raamatu ilmumise aegadesse ehk siis nii 30 aasta sees kolmas kord. Ilmselgelt peaks oma mälu pärast muret tundma, sest meeles on mõned üksikud asjad, millest mõned valesti, millest mõned kuidagi kombineerunud “Pariisiga”. Üks asi, mis oli meeles valesti, oli see, et seal, kus Zabuško on kirglik, arvasin Õnnepalu olevat melanhoolse. Nojah, eks ta natuke oleneb skaalast, muidugi ei saavuta Õnnepalu samasugust intensiivsust kui Zabuško, aga tema enda skaalal võttes võiks öelda, et selles raamatus on ta täiega kirglik! Täheldada võib isegi teatavat viha. Ja see tuleb kasuks. Aga eks vaoshoitust ole siiski ka.
Kahe raamatu vahel on neid piiririikluste erinevusi huvitav võrrelda. Ka selles plaanis, et kuhu üks ja teine autor on oma piiripealsusest läinud ja millega võrdlus tekib. Mida või kuhu tahetakse ja mida tahetakse unustada või olematuks soovida.
Eks siis 15 aasta pärast jälle.

[lena · Rating 4 out of 5]

lugesin õhtul mingit jutukest, mis oma stiililt õnnepalu meenutas ja tuli meelde, et see oli pooleli jäänud. nyyd on hommik ja päris mitu mõtet tahaks yles kirjutada, aga praegu ei jaksa enam otsida, jätan siia yhe millele lipiku vahele olin jätnud headood

“Vahel see ei rahustanud mind, vaid ma hakkasin mõtlema, et maailm on siiski vahepeal lõppenud, ainult minu eest on seda varjatud. Ja vanaema pole üldse vanaema ja minu pinginaaber Alo pole üldse Alo ja isegi ema pole ema, vaid kõik nad on nõiad (just nii ma mõtlesin: nõiad), kes teevad ainult näo, nagu ma kuuluksin ka nende hulka. Siis ma nutsin teki all, sest mul oli nii kahju endast, kes ma olin lõppenud maailmast üksi ellu jäänud, ja veel haledam hakkas vaesest maailmast, mida polnudki enam päriselt olemas.”

[uma · Rating 4 out of 5]

4.5⭐️

võiksin seda igavesti lugeda

[Kitty · Rating 4 out of 5]

olen siin nüüd järjest lugenud neid Õnnepalu raamatuid 2000ndatest, mis kõik rohkemal või vähemalt määral räägivad sellest, kuidas ta Pariisis "Piiririiki" kirjutas, ja kuigi olin enne ka lugenud, ei olnud sugugi meeles, mis seal "Piiririigis" endas siis ka oli. selgub, et... ikka enamvähem seesama lugu :) veidi ehk ilukirjanduslikum ja tegelikult siin ei kirjutata otseselt "Piiririiki", vaid tõlgitakse luuletusi, aga samas siiski, noh, ollakse Pariisis ja kirjutatakse ja lõpuks saab sest "Piiririik".

ja no muidu ka üllatavalt sama, mis see praeguse aja Õnnepalu, sarnased sõnastused ja sarnased mõtted, eesti looduse kirjeldused segi mõtisklustega, et mis sest maailmast saab nii ja et kas nüüd nii hakkabki olema. lugesin pärast portsu retseptsiooni ka läbi, et mis temaga siis õieti oli 90ndatel, et nii eriline. ja no tundubki, et Õnnepalu kirjutas aastal 1993 romaani, mis sobib aastasse 2020. arusaadav, et avaldas muljet ja ajas võbolla veidi ärevile ka!

[Simona Väär · Rating 3 out of 5]

Tugev 3.5⭐️, kuna autori teised teosed seadsid lati päris kõrgele, isegi kui "Piiririik" on tegelikult tema esikromaan. Meeldis, et see oli nii-öelda ajastupõhine ehk minategelase kriisid kujunesid suuresti Eesti taasiseseisvumisjärgsel perioodil.

Head kohad:

Meie hoiame raha põuetaskus või koguni pangaarvel, aga ega see kõik muide ei aita, siin pansionaadis ma näen neid küll, neid idaeurooplasi, oh! neid on siin nagu kirjuid koeri, poolakaid, tšehhe, rumeenlasi, ma haistan neid juba kaugelt ja lähen pargis teisele teele, kui võimalik, ja metroos teise vagunisse, ja nemad teevad sama, sest kõik idaeurooplased vihkavad üksteist.

Niisiis, et vastupidi teha, neelasin ma kooli raamatukogus raamatuid, kõike, mis seal oli, alates „Aarete saarest" ja lõpetades „Sõja ja rahuga". Hiljem õppisin ära prantsuse keele, et lugeda veel kahjulikumaid raamatuid, ja veel hiljem hakkasin raamatuid tõlkima, see oli mu abielusoleku ajal, või, tähendab, siis, kui ma õhtuti läksin postkastide juurde, ootusest raskejalgne. Algul tõlkisin ajaviiteks, vahelduseks kirjadekirjutamisele, mis oli ka ju tõlkimine: tõlkimine ühest surnud keelest teise surnud keelde. Ja pärast see saigi mu tööks. Ja nüüd ma olen sealmaal, et mulle tundub, et vanaemal oligi õigus, raamatud pole muud kui tühi loba. Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi. (lk 65)

Nagu sa näed, ei juhtunud seal Amsterdamis iialgi midagi, mitte midagi tähelepanuväärset. Ma lihtsalt veetsin seal paar päeva Franzi kulul, teda tasapisi aina rohkem põlates. Harilik, igapäevane pettus, mis ei vääriks paari ridagi ajalehes, paari sõnagi viimse kohtupäeva hukkamõistvas otsuses. Lõpuks oli Franz ju asjasse segatud vaid juhtumisi. Kas ma siis muidu ei peta, päevast päeva, elades elu, mis mind ei huvita, öeldes sõnu, mida ma ei usu, raisates raha, mis mulle ei kuulu. Muide, kellele ta siis kuulub? Või kellele kuulub mu elu, kus ta ometi on panditud? Taevas või põrgus, Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipank, mille kahtlastest mahhinatsioonidest Franz nii suure mõnuga rääkis?
Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut nagu varas. (lk 74)

Ütle, Angelo, sosista mulle kõrva sisse, nii et keegi ei kuule: kas sulle ei aja ajalugu kõhedust peale? Mitte see, et on kõrisid lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik! (lk 75)

Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, ma oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtlilli.
Niipea kui inimesed ja nende tahtmised mängu tulevad, pole muud kui häda ja viletsus. Ma läksin Franziga, sest mind huvitas, kuidas on, kui ollakse inimene ja elatakse elu. See oligi mu hirmus süü, mida andeks ei anta: ma läksin mänguga kaasa, aga passiivselt, ilma sellesse uskumata. Ja vaata nüüd, mis sellest välja tuli! Vanaema torises ikka vahel omaette, kui ta minu saamatuse pärast pahandas: „Oh hoidku küll, ei niisukesest elulooma saa!" Ega saanudki, vanaemal oli kõiges õigus. (lk 90-91)

Franz rääkis mulle ükskord vaimustunult, et ma olen maalt, kus tehakse päevast päeva ajalugu; ta kadestavat mind, sest siin ei toimuvat ammu enam midagi: seisev vesi. Viis aastat küll juba räägitavat kriisist, ainult keegi õieti ei teadvat, mis see on või kust ta tuleb, see kriis.
Angelo. Mu tunnistus elust inimesena hakkab lõppule jõudma. Mu hääl ongi juba nii nõrgaks muutunud, et pagaripoe plika ei kuule enam, mida ma küsin, ma pean sõrmega leiva poole osutama.
Varsti ta ei näe mind ka enam, mind ei saa seal olla, pagaripoes ei kasva rohtu, rohi kasvab mujal, omaette.
Sul on õigus, Angelo, petta tuleb iga päevaga ikka rohkem. Kui oled kord petma hakanud, siis pole enam tagasiteed, pettus peab olema aina suurem, et inimesed seda usuksid, et nad ei julgeks seda pettuseks nimetada, et see oleks „liiga hirmus".
Ma armastan petiseid, selgete silmadega petiseid, nagu sina, Angelo. Magusaid lurjuseid, kes teavad, et nad petavad. Nende hulka tahaksin minagi saada vastu võetud.
Eriti mulle meeldis see, mis sa mulle rääkisid oma tööst. On see ikka tõsi, et kohvieksperdina ei taipa sa kohvist tuhkagi? Et sa oled nad lihtsalt oma ülbe petisepilguga rabanud, kõik need direktorid? Et sa lihtsalt rüüpad tassist, mis sulle ette antakse, mekutad suud, manad näole mõtliku ilme, ja pärast tähendusrikast pausi poetad oma valelike huulte vahelt:
„Sidrun."
Või: „Hapu vanill."
Või: „Rääsunud!"
Ja firmade kaubandusjuhid kummarduvad oma paberite kohale, lepingud tehakse ringi, faksid surisevad vihaselt, laevad asuvad teele, ühte vaest küla Aafrikas või Ladina-Ameerikas tabab näljahäda, teist õitseng. (lk 109)

Näed, ma ei ole ikka veel kuhugi minema saanud, kuigi mul pole sulle enam peaaegu midagi kirjutada. Aga ma ei oska ka lõpetada. Ma ei oska kujutleda, kuidas siis oleks, kui ma enam sinuga ei räägiks. Aga ükskord tuleb ju ometi leida mingi lõpp, kui kord on leitud mingi algus. Kas või vägisi. Lõpp ongi vägivaldne.
Ega ma ometi ei kavatse „sinna" tagasi pöörduda?
Siis ma vastasin, et ma ei mõtle midagi, võib-olla kavatsengi, kust mina tean! Ma jäin vist apaatselt ja passiivselt kössitama, sest Franz vihastas ja hakkas mu peale karjuma, ta võttis mul õlgadest kinni ja raputas mind. Ma rappusin ja mõtlesin tüdinult: tehke, mis tahate.
See oli üks palav päev, ma olin nagu poolunes. Ta karjus: „Aga sa oled hull, ükski normaalne inimene ei loobuks sellest, mis mina sulle pakun, ega tükiks tagasi sinna... sinna... sinna!"
(Ta ei leidnudki ühtegi sõna.)
Siis ma äkki nagu ärkasin ja mulle oli korraga selge, et ma pean selle lõppule viima, et nad keegi ei saa mind kätte ja mitte iialgi ei taha ma seda, mida tuleb tahta, ma lipsan neil käest, viimasel silmapilgul, alati!
Ma polnud enam apaatne, ma vaatasin Franzile silma ja ütlesin:
„Ei, muidugi ei lähe ma sinna tagasi." Ta ei saanud kohe aru, nii et ma pidin kordama. Siis ta naeratas õrnalt, embas mind peaaegu vennalikult ja palus vabandust:
"Anna andeks, ma läksin endast välja, aga tead, ma ei või taluda seda sinu ilmet, mingit sellist tahtetust, see pole üldse... inimlik!" (lk 119)

See on nüüd viimane kiri, mis ma sulle kirjutan, Angelo. Ma ei tea, kas ma tahangi seda enam kirjutada, sulle. Sa tundud kauge ja ilmaasjata välja mõeldud. Aga siiski, ma olen kord alustanud seda tunnistust, eks ma pean siis ka lõpetama. Selle tunnistuse? Ma lugesin siit-sealt, mis ma sulle seni olen kirjutanud, on selles kübetki tõtt?
Ükskord ma lugesin lehest sõna „piiririik". Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspress-tee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt. (lk 124)

Kas ma pean mõõna ajal minema randa
Ja koguma värskeid merikarpe?
Kas ma pean raske korvi õlale tõstma
Ja kandma ta läve ette,
Aga millise läve?
Kas ma pean kõndima, silmad maas,
kuni saladus ilmsiks tuleb?

Järelsõnast:
Ühiskondlikus mõttes jäävad 1990. aastate sündmusi Eestis tähistama kaks võimsat metafoori: raudse eesriide varisemine ja tagasipöördumine Läände. Nendes sündmustes osalejad on meenutanud, et pärast 1989. aasta läbimurret tundus kogu maailm noorena, täis tahet ja lootust, kuid ennekõike suuri ootusi. Veel 1988. aasta maist kuni detsembrini oli miitinguid, meeleavaldusi, ühislaulmisi, kollektiivseid pöördumisi ja allkirjade kogumisi olnud iga päev, nendest olid osa võtnud tuhanded ja tuhanded inimesed. Rahvaliikumine, mis nn fosforiidisõjas oli ka minu jaoks alanud 1987. aasta kevadel Tartu tänavail loosungeid kandes, kujunes kogu rahvast haaranud hoovuses juba aasta pärast Tallinna lauluväljakul kuulsaks laulvaks revolutsiooniks, millest tehtud dokumentaalfilmid vapustavad vaatajaid nüüd juba mitmel mandril. Rahvas oli tookord liitunud üheainsa eesmärgi nimel - taastada 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariik. Väga lühikese ajaga loodi tohutu hulk uusi institutsioone, võimalikuks sai lääne massikultuuri ja ka -meedia tarbimine, mille lingua franca oli inglise keel. Muutused haarasid nii väärtusi, tarbimist, elulaadi kui ka käitumismustreid, näiteks võeti läänelik elulaad üle isegi pereplaneerimisel. Prestiižikaks sai raha ja tarbimine, mood ja firmamärgid, glamuur ja kulinaaria - ning kõige sellega kaasnes inimese vabaduse ja enesemääratluse teema. 1990. aastate Eesti kiire arengu eeldusena on ühiskonnateadlased esile tõstnud muutust n-ö ruumisuhetes, täispööret idast läände. Okupeeritud Ida-Euroopa riikide tagasipöördumist lääne ühiskonda peeti möödapääsmatuks, tollast usku selle kiresse ja imelisse toimumisse on aga tagantjärele peetud 1990. aastate Ida-Euroopat vallutanud müüdiks. Igal juhul oli „läänestumine" üks 1990. aastate filise-maid märksõnu - see tähistas vabanemist nõukogulikust elukorraldusest ja majanduslikku, veelgi enam aga vaimset taasliitumist Euroopaga.
Kõik need probleemid tõi esimesena kirjandusse just Emil Tode, just siit leiame ka võtme tema romaani „Piiririik" mõistmiseks. Kirjanik uurib oma minategelase tundeid ja seisundeid, pannes ta sealsamas samastuma inimestega Ida-Euroopast: „Õigupoolest olin see mina ise, kes seal seisis ja vitriini vahtis. ... Ah! See on liiga vilets, liiga armetu, et sellest saaks kirjutada. Kirjutada saab vaid pisutki kirjanduslikest, pisutki ilusatest kannatustest, mitte idaeurooplastest, kes peatuvad selle linna säravate vaateakende ees, dress seljas, „botased" jalas."

Kujutades just nagu välist ja olmelist, juhib kirjanik oma romaaniga tähelepanu ka „piiririigi" sügavalt sümboolsele tähendusele. Kõige paremini on seda selgitanud autor ise. (…) Kõnes „Piiririigi" saksakeelse tõlke ilmumise puhul Leipzigi raamatumessil 1997. aasta märtsis rääkis Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode piinlikust olukorrast, mis oli tekkinud Berliini müüri lammutamisega. Enam ei saanud midagi „süsteemi" kaela ajada, nüüd pidi vastutama hakkama igaüks ise: ...müüri lagunemist ei oodanudki nii paljud, müür langes paljudele hoopis kaela, purustas nende harjunud ja turvalise maailma." Kirjanik näitab, et 1990. aastate põhisündmuseks pole mitte Nõukogude režiimi kui „kurjuse impeeriumi" kadu, vaid müüri (piiri) kadu kurjuse ja headuse impeeriumi, utoopia ja antiutoopia vahel. Mitte miski pole enam „sealpool piiri", vaid kõik on korraga siin. „Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne, igavesti käest kätte käinud provints, see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. ... Sest piir ei jookse enam maad mööda, piki jõgesid ja mäeahelikke. Piir ei tähista enam mitte okastraati, vaid okastraadi puudumist: see, et igaüks ja igal pool saab valida ja on sunnitud valima. Piir on meie peas - ja võib-olla on ta alati olnudki vaid seal. See on nüüd vaid ilmsiks tulnud." Veelgi enam, eraldusjooned ja kategooriad on meie mõtlemise möödapääsmatud vahendid, nendest vabanemine on vältimatu: „Piir tuleb peast välja saada." Siinkohal võiks romaani järelsõna lõppeda, sest kõige olulisem on romaani kohta öeldud.

Müstifikatsioon autorinimega:
Ilmumisaja kontekstis tundus romaani sisu šokeeriv ja ootamatu, ja seda eelkõige kirjanduslikus mõttes teisejärguliste teemade, näiteks soolise identiteedi probleemide pärast, mida 1990. aastate eesti kirjanduses ja kunstis alles hakati ettevaatlikult kujutama. Ka „Piiririigi" autor on jätnud oma nimetu minategelase soolise kuuluvuse ebamääraseks, andnud talle notke naisekeha, kuid meheliku analüüsiva intellekti ning pannud ta ahnel pilgul silmitsema Pariisi boutique'ide värvilisi vaateaknaid. Romaani eripärase atmosfääri seletamiseks otsitigi omal ajal põhjendusi homo-seksuaalsuse kujutamisest, milles nähti aga ka poliitilist allegooriat (Ida-Euroopa kui prostitutsioon). „Piiririigi" omaaegses retseptsioonis on esindatud kaks selget vaatepunkti. Esimene neist tegeleb „marginaalsete tungide" psühhologiseerituma või literatuursema tasandiga; teine sotsiaalsesse nišši suunduva tõlgendusega. Just viimasel puhul on teos tõepoolest silmapaistev, tähistades eesti kirjanduse naasmist, muidugi uute märksõnade kaudu ja uutel tasanditel, poliitiseeritud ja ideologiseeritud, aga ka filosoofilise süvani juurde.
Üks selliseid on näiteks reetmise teema, mida võib leida „Piiririigist", kuid mille käsitlemist minategelaste siseotsingute kaudu jätkab autor ka oma järgmistes romaanides „Hind", „Printsess", „Harjutused" ja „Raadio".
Reetmise ületamiseks pakub Õnnepalu oma essees mitu võimalust, kuid nimetab ootamatult lahendusena ka selles reetmises püsimist, reetmise käsitamist rännakuna: „nii ei tähenda reetmises püsimine (maailma reetmine") muud kui uut reetmist, lõpmatut rännakut" (Vikerkaar 1992, nr 9, lk 54). Just seda tundubki Õnnepalu oma romaanide lõpmatutes rännakutes inimloomust uurides tegevat.
„Piiririigis" näeme minategelasest Kirjutajat reetmas nii oma lapsepõlve „pimedas Põhjas" kui ka ihaldatud Euroopat, reetmas nii kirjandust kui ka armastatut. Reetmise kujund taandatakse prostituudi kehasse, kuid Kirjutaja sisimas pole see mitte ihu, vaid hinge küsimus, mis oma reetmises kogu romaani vältel väljapääsu otsib otsekui puuris rabelev lind Jacques Prévert'i luuletuses „Kuidas portreteerida lindu" - oodates asjatult kunstnikku, kes maaliks puurile lahtise ukse.

Emil Tode „Piiririik" 1990. aastate kirjanduspildis:
Nagu Piret Viires on korduvalt märkinud, on „Piiririik" teos, mida poleks saanud kirjutada varem. Ilmumisaja vastuvõtus oli „Piiririik" esimene nn perestroika järgne Eesti romaan, olles eesti kirjanduses piiriks, mis eraldas Nõukogude režiimi lõpuaegoonias sündinud, filiselt dekadentlikest, hedonistlikest või isegi eskapistlikest meeleoludest kantud ilukirjandust ning sündivat uut „nüüdiskirjandust". Viimane hakkas peagi lugejat pillutama juba täiesti uue, keelekasutusel põhineva esteetikaga, segades kõrgstiili ja kõnekeelt jne. Praegu näib, et „Piiririigil" pole 1990. aastate kontekstiga asja, romaan läheb justkui kõikidest ühiskondlikest ja kirjanduslikest raputustest mööda, nautides eesti keele enneolematut vabanemist ja tungides inimese sisemusse sügavamalt kui eesti kirjanduses seni tavaks. Romaan on ka siin omast ajast ees, vaatab ajaliselt-ruumiliselt mujalt.
„Piiririigi" mõistmiseks mineviku ja tuleviku, ruumi ja aja suhete koosmõjus pakub vihjeid 1993. aasta jaanuaris ajalehes Eesti Ekspress ilmunud Tõnu Õnnepalu ja Viivi Luige vestlus „Reis Idaekspressil: Pariis-Egiptus-Tallinn".
Kahe kirjaniku vestlus algab Pariisist, kus aeg on Viivi Luige arvates justkui kaugele ette jõudnud ja mille taustal eilne maailm ehk Eesti näib viirastusena. Sama tunne valdab meid „Piiririigi" puhul, milles sissevaated lapsepõlve vahelduvad piltidega Pariisi ja Amsterdami elust. Kadunud aja viirastuslikkust rõhutab värvilise lääne ning kadunud aja justkui mustvalgete piltide vaheldumine. See kujund hakkab toimima juba romaani esimesel leheküljel, kui minakirjutaja pöördub Angelo poole, kes ilmub nagu fotokujutis ilmutusvannis valgele paberile: „Ma olen istunud fotolaboris, pimedas, punases põrguvalguses ja vaadanud üle ühe õla..." Teose hilisemas retseptsioonis üheks sõlmpunktiks muutunud Ida- ja Lääne-Euroopa teema avaneb selge kontseptsioonina Viivi Luige sõnastuses, millele Õnnepalu oma hilisemates intervjuudes romaani ideed selgitades lisab vaid nüansse: „See tulevik, kuhu paljud eestlased praegu rühavad jõuda, on minu meelest minevik. See Euroopa, kuhu tahetakse jõuda, see on ka minevik." Seda mõtet korratakse veel kord: „See ongi suur eksitus, kui arvatakse, et aeg liigub ainult ettepoole ja ainult sirgjooneliselt." Piiril olemise paradoks – Lääne-Euroopa-olemine on korraga nii minevik kui ka tulevik – tuleb ilmsiks ka arutlustes sajandilõpu üle. Kuigi selleni oli romaanide ilmumise ajal jäänud vähem kui aastakümme, tundub see sündmus paiknevat määramatus tulevikus, luues ometi senikogematut olevikulist pinget.
Kui Viivi Luik räägib totalitaarses ühiskonnas puudunud vabadusest mõelda Jumala ja iseenda üle, siis Emil Tode „Piiririik" on selle vabaduse võtnud. Autor toob teose minategelase, nimetu Kirjutaja Lääne-Euroopasse, mille suhtes senine aegruum – tema lapsepõlve Eesti – tundub esialgu üdini võõrastav. Selle võtte kaudu uurib romaan minategelase sisemisi peegeldusi: värvilised neoontuled justkui põrkuvad välismaailmast tagasi ja muudavad mineviku piinavaks kõikide nurkade alt. Koduse, kuigi võõristava paiga leiab minategelane vaid lapsepõlvesündmustest: „Läksin ja ostsingi nurga pealt araablase käest kolm õuna, ühe punase, ühe rohelise ja ühe kollase. See on lihtsalt naeruväärne: tuleb mingi tuju ja sa teed selle teoks. [...] Kui nad [õunad] midagi meenutasid, siis õuna, mida vanaema ostis jõuluks vastu juurviljapoest. Nende järel oli ilmatu saba ja nende kohta öeldi ‚Poola õunad‘ või ‚Ungari õunad‘. Nad nägid muidugi hoopis rohkem vintsutatud välja, nagu oleksid kurjad, paksude palitutega naised sabas seistes nendega üksteist ajaviiteks loopinud. Vanaema ostis neid kaks kilo ja pani nad tuppa vaagna peale, koos piparkookidega. Igal õhtul lõikas ta ühe õuna pooleks ja me sõime selle kahepeale ära." Kas kohtame selles kirjelduses sedasama „koleduse" igatsust, millest räägib Viivi Luik? Romaanis antakse sellele koledusele (kuivõrd kohmakale) teine vaade eurooplase Franzi silmade läbi: „See paistis teda erutavat, ma muutusin tema silmis haisvaks metslaseks, kelle ta on džunglist kinni püüdnud..."

Tõnu Õnnepalu esikromaan, Emil Tode „Piiririik", on oma peidetud mitmekihilise sõnumiga koorunud välja alles aastate jooksul. Balti Assamblee kirjandusauhinna kõnes rõhutas autor: „Romaan ei pea mitte seletama ega kirjeldama maailma, vaid maailma looma. [...] Ma tahan kirjutada raamatuid, mis loovad juurde vabadust, raamatuid, mis ei defineeri meie identiteete, vaid avardavad neid lõpmatuseni." Just seda teeb „Piiririik" – see lõhub piire, nii kirjanduslikke kui psühholoogilisi, jätmata lugejale mugavaid vastuseid, kuid pakkudes sügavamat eneseteadvust.

[marlene · Rating 3 out of 5]

see oli nagu ma oleks olnud ta peas ja tal oli skisohoog, aga make it armastuse üle ja Pariisis

[kamilla · Rating 4 out of 5]

Ma arvasin, et mida rohkem ma loen, seda selgemaks pilt läheb, aga raamatu lõpuks on veel suurem segadus kui alguses. Heas mõttes tho, sest armastasin seda lol

(See millest ma raamatutöös kirjutan on suur, aga hilisem probleem)

[Brita · Rating 5 out of 5]

See raamat pani mind mõistma.

Juba esimesest lausest saadik ma enam ei lugenud seda raamatut. Ma olin see raamat. Kordagi varem ei ole ükski raamat viinud sellisesse transsi, kus ma tunnen, et ma ei loe raamatut, vaid istun ning raamat imbub minu teadvusse.

Inimeses on valmis maakaartide eest lausa verd valama, sest veri oleks justkui see viimane pitser, mis kinnitab, et kõik pole siiski vaid viirastus

Terve maailm on täis telefone, mis helisevad tühjades tubades, ja automaatvastajaid, mis kordavad surnutele määratud sõnu

See raamat pani mind mõistma, et minu peas on kaos.

[Proustitute (on hiatus) · Rating 4 out of 5]

I once saw the words "border state" in a newspaper. That was how they labeled the country from which I came. It was a political term. Very appropriate, by the way. A border state is nonexistent. There is something on one side and something on the other side of the border, but there is no border. There is a highway, and a field of gratin with a farmhouse under tall, thirsty trees, but where is the border between them? It's invisible. And if you should happen to stand on the border, then you too are invisible, from either side.

[Loona · Rating 5 out of 5]

teist korda oli veel parem

[Maria · Rating 4 out of 5]

"Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. ... Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt."

[Sarah · Rating 2 out of 5]

no mdea, voib olla karm rating aga mulle ei meeldi õnnepalu stiil. nagu lihtne lugeda aga iga kord kui lugesin siis kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. kogu aeg on seda raamatut mulle soovitatud (mu ema vist aint tegelt lol) ja mu ootused olid kõrgemad v ma ei oodanud lihstalt et see selline raamat.
Tahtsin “PARIIS. KAKSKÜMMEND VIIS AASTAT HILJEM” lugeda aga mdeagi nyyd.:/

[Kessu · Rating 4 out of 5]

Raamat on õhuke, kuid ometi lugesin ma seda peaaegu kaks nädalat. Lugesin ja panin ära. Siis jälle lugesin ja panin ära. Võttis mõned peatükid aega, et sellesse omapärasesse jutustusse sisse elada. Et aru saada, kas mina-tegelane on naine või mees. Kas see harjumatult teistmoodi maailm, milles ta elab, meeldib talle või on kodust kaasa saadud taak liiga raske, et päriselt seda elu nautida. Kas võimetus teistest inimestest hoolida on tegelikult hirm ja usaldamatus, tahe nautida vabadust või hoopis ebaoluline kogu teda ümbritseva materiaalse külluse keskel.

[Aet Kubits]

üle lehe on seakõrvad

[Maarja Aavakivi · Rating 3 out of 5]

Vastas küsimusele mida pole veel esitanud.. udune.. hüplik.. mis on tähtis? Kas kõik on tähtis? Miski pole tähtis?

[Juanma Moriche · Rating 3 out of 5]

Es un libro que suena a Camus, James Baldwin, Cocteau y Fleabag. La historia quizá es muy difusa y el formato epistolar no atrapa, pero es interesante.

[mariamiilits · Rating 3 out of 5]

this book was so beautifully written. i loved imagining the scenery and surroundings. however, i would like to add it was a bit hard for me to read time to time and because of that if i was even the tiniest bit tired, i’d start falling asleep. i think the book itself is written by someone who had a hard time facing his past and never learned to heal through his trauma. running away doesn’t sadly disconnect the past from you.

[Orlando Fato · Rating 2 out of 5]

I recently finished reading "Border State", and while I found it interesting enough to read it until the end, I have mixed feelings about it. I have always been fascinated with Eastern Europe, and the premise of the book, which is the experience of an Eastern-European gay man in Western Europe, sounded really good.

"Border State" is a series of letters the narrator, a gay translator from an unnamed Eastern-European nation, wrote to Angelo. However, does this narrator really exist? Is Angelo a real or imaginary? What we are reading really happened or is the narrator imagining it or wishing it would happen? Questions like these ones permeate the entire book, which give it a surreal, dream-like feeling. This surreal, dream-like feeling is helped by a narrative that wanders, and even rambles, specially at the beginning, throughout the book. After page 50, of the Italian edition I read by Iperborea, the plot started shaping up and following a more definite direction until the end.

I can understand the commotion this book caused in Estonia, and Europe, back in 1990's, although now, in 2010's, I found the book rather superficial, specially when it comes to dealing with the topic of homosexuality. We learn that the narrator is gay because of his relationship with Franz and his unrequited obsession with a priest, but he never gets deep into this. Or, perhaps, I was expecting him to have dilemmas about it while, in reality, he was totally comfortable with it? However, his dealing with the cultural shock of an Eastern-European in Western Europe is good enough to give you a sense of what this situation was like at the time.

For me, despite of what I stated above, the biggest issue with this novel is its disappointing ending. It explains why the author rambles and wanders with the plot throughout the entire novel, but this kind of ending has become old, both in books and films. Maybe it was a novelty back in early 1990's, but now, in the 2010's, it feels trite and overdone, and it left me with more questions than answers.

All in all, "Border State" is a book that it is worth reading for the superb bleak atmosphere it conveys (think of Buzzati's "The Tartar Steppe" or Highsmith's "The Tremor of Forgery"). While it is a fast read, it should be savored slowly to fully appreciate its subtleties. However, by the time I finished reading the book, I felt I had been talking to a man who turned out to be insane and did nothing but tricked me and even had a laugh at my expense once I closed the book and put it back in my bookcase.

[Dario Malic · Rating 3 out of 5]

Pogranični teritorij prvo je Onnepaluovo djelo, i ujedno najzaslužnije za njegov status najcijenjenijeg suvremenog estonskog književnika. U pitanju je epistolarni roman sastavljen od nikad poslanih pisama koje neimenovani autor piše Angelu, svom poznaniku/prijatelju/ljubavniku. Već u prvom pismu spominje se zločin i ostatak romana nam malo po malo otkriva o kakvom je zločinu riječ i opisuje detalje koji su do njega doveli.

Ipak, ovdje nije riječ o nikakvom kriminalističkom romanu. Spomenuti zločin služi uglavnom da poveže pisma/poglavlja i uspostavi kakvu-takvu kronologiju događaja. Naime, u pismima pripovjedač prepričava svoj životni put kroz kratke i dobrim dijelom nepovezane slike, ne vodeći se pritom vremenskim redoslijedom već trenutnim asocijacijama.

Glavni lik romana dolazi iz neimenovane istočnoeuropske zemlje (za pretpostaviti je da je riječ o Estoniji) u Pariz gdje radi kao prevoditelj. Onnepalu od početka čini jasnom važnost podrijetla svog junaka, kao i njegovog (istospolnog) seksualnog opredijeljenja. Stječe se dojam da su upravo to razlozi njegove anksioznosti i opće izgubljenosti u svijetu koji ga okružuje. Pripovijedač sam postaje pogranični teritorij, na razmeđi „zaostale“ istočne Europe i „razvijenog“ zapadnog svijeta, između statusa uglednog intelektualca i pojedinca neprihvaćenog zbog svog seksualnog opredijeljenja, on postaje nevidljiv.

Nažalost, kako glavni lik gubi svoju konkretnost, isto se dešava i sa samim romanom. Onnepalu cijeli roman piše pomalo snovito, fantazmagorično, otežavajući raspoznavanje istine i laži, i to funkcionira sve do pred sam kraj kada se njegova svojevrsna struja svijesti raspada, te izostaje bilo kakav oblik katarze, konačnog ushićenja ili koje god emocije. Naravno, to ne znači da je roman loš, no potencijal koji ovaj vrlo interesantan tekst nosi na kraju ostaje ne u potpunosti ispunjen.

[Katri · Rating 2 out of 5]

Kui esialgne mõte raamat pooleli jätta sai maha surutud, siis vaikselt edasi lugedes hakkas antud teos veidi isegi meeldima. Pean tunnistama, et päriselt raamatu populaarsusest aru ei saa... Võimalik, et loen raamatut liiga hilja. Kuna nüüd on piirid lahti ja teatud kirjeldatud seigad on ammu reaalsus ning teosel polnud lugejat millegagi üllatada. Teine võimalus, et olen liiga noor selleks, et kõiki neid olukordi nii teravalt mõista.

Lüpsisooja lehmapiimaga on aga minulgi samad kogemused :)

"Nimelt piimaklaasi, sa tead ju, et see on nüüd nii moes, baaris piima juua, ja mulle see mood meeldib. Selles on midagi kirjeldamatult pahelist. Tõsta huulte juurde kõrge klaas külma piimaga, mis maksab viisteist franki, see on lõplik ärapääsemine kõigist neist vastikutest lehmapiimaklaasidest, mida mind lapsepõlves jooma sunniti, eriti veel maal, vanaema poolvenna Ernsti juures, lüpsisooja piima! Köögis, kus leigel pliidiraual sumisesid kärbsed!"

Barbie'de seik on aga lihtsalt tore ja natuke teistsugune. :)

"Tema Barbie'd olid seevastu erakordselt reaalsed, ta oli neid pildistanud erinevates situatsioonides: Barbie sünnipäev /.../;Barbie korterisse on tunginud röövel ja Barbie't noaga haavanud, kõikjal verd; Barbie-Röövel tapalaval, giljotiin on langemas... Terve seeria fotosid Barbie matustest: Barbie kirstus rooside keskel, matuselised, hauakääbas...
Jean-Pierre rääkis, et ta on saatnud oma fotosid Barbie-ajakirjale, aga neid ei avaldata, sest need ei vasta reklaami nõuetele."

[Peeter Talvistu · Rating 5 out of 5]

Esimest korda lugesin seda raamatut 1990ndate lõpus. Siis see andis mulle midagi. Ma ei tea, mida täpselt, enam ehk ei mäleta ka, kuid ma tean, et see oli kuidagi oluline, kuidagi defineeris minu jaoks midagi. See kindlasti sobis kokku minu korravastasusest tuleneva euroskeptilisusega. Kohe kindlasti oli see ka üks esimesi kaasaegsena tunduvaid raamatuid, mida ma lugesin.

Nüüd võtsin ma selle uuesti ette ning lugesin see juures raamatut ka valjusti ette. Teose puhul on tunda, et tegu on siiski alustava kirjanikuga. Keelekasutus muutub alguse meeletutelt lõigupikustelt lauselohedelt lihtsamini hoomatavateks, kuid siiski nauditavalt stuktureeritud mõttearendusteks. Kohati on vähemalt ettelugemine väga keeruline.

Süžees on kaks poolust: jutustaja (kirjutaja, sest tegu on vist kirjadega) mälestused varasemast elust nõukogude Eestis ja tärkavast homoseksualismist ning ülevaade lähema mineviku elust Lääne-Euroopas. Kuigi esmapilgul näis mulle, et praeguseks on tegu lootusetult iganenud ja pigem poosetava romaaniga, sai mulle üha enam selgeks, et tegu on täiesti fantastilise kokkuvõttega ida-eurooplaseks ja Teiseks olemisest. Ma usun, et see on teos, mis omaenda moel defineerib ühte Euroopa jaoks murrangulist hetke ja teeb seda väga veenvalt. See oli kindlasti raamat, mida tasus üle lugeda, sest ma leidsin endale niiviisi teose, mis on mulle ka praegu oluline ja andnud mulle midagi uut.