Catapult

by Vladimír Páral, William Harkins (Translator)

This twist on the Don Juan story examines the attractions and difficulties of freedom. In the course of his commute, Jacek Jost is suddenly catapulted out of his daily routine into a world of infinite opportunities.

Genres: Czech Literature, Fiction

240 pages, Paperback

First published January 1, 1970

About the author

Vladimír Páral, pseudonym Jan Laban, je spisovatelem prózy. Pochází z Prahy jako syn důstojníka. Brzy po jeho narození se rodina přestěhovala do Brna, kde prožil dětství, studium na reálném gymnáziu a první rok na brněnské technice. Nakonec se však rozhodl pro chemii a vystudoval vysokou školu v Pardubicích. Stal se inženýrem.

Po ukončení studií pracoval Vladimír Páral v chemickém průmyslu postupně v Liberci, Jablonci na Jizerou, Plzni a Ústí nad Labem. Při tom psal a když již měl za sebou několik úspěšných románů, chemický obor opustil a stal se v letech 1967 - 72 spisovatelem z povolání.

Od roku 1972 do 1979 pracoval jako redaktor Severočeského nakladatelství v Ústí nad Labem a nyní se opět věnuje psaní.

Od roku 1995 žije střídavě v Praze a v Mariánských Lázních.

Reviews

[Malcolm · Rating 4 out of 5]

Jacek Jost, a cotton engineer from Ústí nad Labem, an industrial town on the Elbe close to the Czech border with Germany, spends much of his time travelling back and forth to head office Brno; there is a sense that he does this train journey more than does anything else. But this is 1966, the sexual revolution has arrived, and Jacek frustrated with the ordinariness of his family home with wife Lenka, daughter Lenicka and unnamed grandmother senses the opportunity to branch out when he meets Nada, from nearby Děčín on the train home one day.

In Nada, Nadenka/Nadezda (depending on how Russian he is feeling) he senses hope – which is of course what Nadenka means, well, almost, for hope is nadĕje… I sense that in the Czech this novel was run through with puns, wit, humour and irony, more so than could be possible in any translation, although there is plenty of that here.

It is hard to like Jacek as he accumulates lovers along the track from Ústí to Brno and beyond, yet remains unwilling or unable to take action to bring about any change even as his world becomes increasingly uncontrollable and restricting. Despite all his efforts he is unable to get anyone else to force change – if it going to happen he must be its agent… but he does not/will not/cannot be that force.

Don’t come to this expecting narrative, or least not a narrative we’d usually see in a realist novel. This, instead, has fragments, snippets of moments of encounters between Jacek and his lovers that, as he seems to spiral further and further into a lack of control, speed up and become more disjointed, flitting between Anna in Prague, Hanicka in Pardubice, Lida in Ceska Třebova, Tanicka in Svitavy, Mojmira in Brno, Tina in Bohosudov and Nadenka still in Děčín.

Páral shifts voice between the surreal (verging on the deranged), the dramatic, the ironic and the humorous (although not laugh out loud funny) while continually retaining a sense of threat, danger and imminent tragedy in Jacek’s overwhelming lack of control in the situation he has brought about, which despite the lack of realism retains both verisimilitude and the recognisable. This is very much a novel of its time and place – Czechoslovakia in the lead up to the flourishing voices of the Prague spring – while suggesting a counterpoint to Švejk’s making the best of a bad situation. Whereas Švejk makes do in a bad situation he neither created nor is able to control, Jacek brought his lack of control on himself.

For this reason, this is a more depressing than enlivening novel: Švejk for all its nihilism offers hope and survival in doing nothing… Jacek could learn much from Hašek’s sublime creation – and it to Páral’s credit that the novel works so well, remains engaging (if not engrossing) as Jacek’s passivity and the limitations of the sexual ‘revolution’ exposed, in that, for me, the most sympathetic characters remain the hopeful women, some of whom know of Lenka but all of whom believe Jacek is theirs.

Sublime, splendid, and more than a little disturbing – even if the disjointed narrative makes it hard work in places, and with a soberly ironic subtitle; ‘a timetable of rail, sea and air ways to paradise’.

[Lauri Laanisto · Rating 2 out of 5]

Kõige esimene välismaa konvekas, kus ma iial käisin, oli aastal 2000 Kopenhaagenis. Toonase juhendaja soovitusel olin lugenud David Lodge "Väikest maailma", et saada aimu, kuidas konvekatel käituda. Põhiline oli kõvasti snäkilaudadelt matti võtta - siis polegi vaja endal süüa osta. (90ndad olid just lõppemas ja see lähenemine oli igati arusaadav, eriti sellises paigas nagu Kopenhaagen.) Konveka pidulik õhtusöök oli ühes äärelinna botaanikaaias. Süüa sai skandinaavialikult vähe, ent see-eest oli veintsi tõesti ohjeldamatult. Keskendusin siis sellele. Ja mõne tunni pärast olin ikka täiesti lakku täis - sest vestlesin ühe tšehhi professoriga (kas ta siis juba oli, ei tea, aga nüüd on ta juba ammuilma) Vladimir Parali raamatutest. Võib öelda, et see oli mu esimene võrgustumine. Võibolla seepärast mul see võrgustumine polegi elus väga välja tulnud, sest esimene katse oli nii pentsik.

Ma ei mäletanud mitte halligi Parali paarist raamatust, mis ma toona, veerand sajandit tagasi lugesin. Üks neist oli kindlasti "Rõõm kuni hommikuni", aga mu meelest oli veel teinegi, mingi sinise kaanega raamat. Aga vist siiski mitte. Temalt ongi eesti keelde tõlgitud vaid kaks teost. Ju see oli mingi analoogne tšehhi-slovaki romaan, või siis seda polnudki, ja mul on vale mälestus. Igatahes - mitte midagi ei mäleta sellest Parali raamatust, ja juba ammu ei mäleta. Olen sellele Kopenhaageni üritusele mitu korda pika elu jooksul mõelnud, ja see on mõtted alati Paralile viinud. Tume maa!

Niisiis võtsin ette "Katapuldi". Huvitaval kombel on katapult selle raamatu kontekstis justkui jalgpallitermin. Raamat koosnebki kolmest osast: esimene poolaeg, teine poolaeg, lisaaeg. Pall liigub kiiresti ühelt väljakupoolelt teisele, ja on väga raske mängu jälgida. Kuigi olen vilunud vutisõber. Katapult ei liiguks iial nii kiiresti. Siuh-säuh üle terve platsi.

Ma usun, et mu teksti eelmises lõigus on olnud keeruline jälgida. Aga see pole veel midagi selle kõrval kui raske oli jälgida teksti selles romaanis! Lisaks katapulteeruvale jalgpallimetafoorile tulevad sarnase, kuigi raamatu sisuga natukenegi haakuvana kujundikihina mängu ühistranspordi sõiduplaanid. See kajastub ka raamatu allpealkirjas: "Rongi-, laeva- ja lennuliinide sõiduplaan paradiisi". Ühesõnaga - raamat on lõika-kleebi meetodil kokku pandud fragmentaarium peategelase Jaceki kiimaplaanide, ja nendest lähtuvate töö-, karjääri- ja muude plaanide realiseerimisest. Vaene mees on juba oma 30 aastat vana ja tunneb, et ta sama vana naine on teda ära väsitanud. Sest kõik on kestnud igaviku, sh paariaastase tütre eksistents. Kuna ta on kaubareisija - ehk et kimab mööda Tšehhoslovakkiat ringi ja püüab oma tööandjaks olevale keemiatehasele toorainet hankida (ma sain raamatut lugedes aru, et kunagise kaubareisijad olid lihtsalt hankeprotsessis osalevad e-kirjad!). Kasutades ära hästiarenenud ühistranspordivõrgustikku, eelkõige rongiliiklust, leiab ta endale raudteeliinil Ust na Labe - Brno oma pool tosinat armukest. See kõik käib nii vupsti, et ei saa arugi õigupoolest. Ta kasutab selleks valdavalt omaaegset Tinderit - ajalehes ilmunud anonüümkuulutuste põhist kosjakontorit.

Siis kasvab see kõik tal üle pea, aga ma ei saanudki aru, et miks või kuidas. Nojah, lubas kõigiga muidugi abielluda. Sellest ma sain veel aru. Aga siis ta hankis igasse armukese elupaika omale ka töökoha. Ja mingid konspiratiivkorterid, mille vajadus jäi arusaamatuks, kuna ta sebis ikkagi elamispinnaga armukesi, nii et tal oli raskusi juba olemasoleva elamispinna funktsionaalsuse realiseerimisega. Tõsiseid ajalisi raskusi. Milleks veel need konspiratiivkorterid, ja kuidagi juhtus veel see, et ka kõik tema tööandjad kuidagi tema tahte vastaselt, ent ometigi tema kasuks kippusid omavahel võrgustuma.

Kõik see jäigi lihtsalt mulle arusaamatuks, sest tekst oli fragmentaarium. Üks lõik ühest asjast, siis järgmine järgmisest, ja nii edasi. Väikeses, raskete aegade LRi kirjatüübis puder ja kapsad. See polnud enam mingi jalkadünaamika, see oli puhas jäähoki, mida ma pole iial suutnud jälgida. Kõik käis liiga kiiresti, liiga sähvivalt, liiga hetkeliselt. Katapult oli täiesti vale pealkiri. Katapult on aeglane sõjariist. Pigem tuulelipp tormisel päeval. Ühesõnaga - mul olid üsna enneolematud raskused selle raamatuga lõpunijõudmisel. See oli ootamatu...

[Esteban Vega · Rating 1 out of 5]

A nonsensical book about nothing at all. An utter waste of time. Such an irrelevant story about, 30ish life crisis? All the parts with interactions with children (mostly the protagonist's daughter) are insufferable, all the jumps between stories and girlfriends are infuriating, all the situations are beyond fiction.

Again, a complete waste of time.

[Emilia Beblava]

taka slabsia Paralova kniha, o tom, ako prilezitost robi "zlodeja" či niekolkych paralelnych vztahov ...o pribehoch tohto typu som par krat pocula medzi znamymi, iste povolania asi maju viac prilezitosti na pribeh tohto typu (:

[Pete Camp · Rating 3 out of 5]

Jacek Jost is a 33 year old engineer with a wife and little daughter . He takes the train back and forth across Czechoslovakia for work. One day the train makes an unexpected abrupt stop and he is catapulted into the arms of the woman sitting across from him. He envisions a life from the ordinary one he pursues and envisions having encounters with several women along his daily train commute. Written in the late 1960’s shortly before the eastern bloc invasion of Czechoslovakia there is a great deal of social commentary and meditations on what life could be and how fate plays a role in our lives.
“ Every decision destroys all doubts with retroactive effect.”
“ Seven blue envelopes are seven possible lives , seven freedoms taken together are no more than one aggravated solitary confinement with a crazy dream for every day of the week, but in the morning you’ve got to wake up and get to your feet.”

[Olivia · Rating 5 out of 5]

This one I read a long time ago, and it was the Hungarian translation. I haven't read the English translation, so I have no idea what it's like.