What do you think?
Rate this book
Estonian
271 pages, Hardcover
First published January 1, 1994
4 people are currently reading
92 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
February 1, 2022
süžee olematu ja tegelased täiesti välja arendamata
kui tammsaare kirjutas sookuivendamise käsiraamatu, siis karu kirjutas talumajapidamise moderniseerimise ja sellesse elektri integreerimise õpiku 20. sajandi keskpaiga jaoks
aga tammsaarel oli vähemalt midagi veel
kui tammsaare kirjutas sookuivendamise käsiraamatu, siis karu kirjutas talumajapidamise moderniseerimise ja sellesse elektri integreerimise õpiku 20. sajandi keskpaiga jaoks
aga tammsaarel oli vähemalt midagi veel
March 20, 2020
Käisin vaatamas filmi. Raamatut lugesin aastal 1994, mil see Ilmamaa poolt välja anti. Õnneks ei mäletanud detaile ja sain filmi nautida (head noored eesti näitlejad).
Raamatut uuesti lugedes mingit elamust ei saanud. Raamatus sõnagi sellest, et Arnol oleks poeg olnud. Kõik suhted täiesti teised kui filmis. Seega ei saa aru, mida nad tõmbavad selle Sipsiku raamatu ja filmi kallal! Talve on täiesti uus lugu ja erineb raamatust 99% minu meelest.
Pole lutsulik, palju peatükke teemal "Tehnika ja tootmine".
Raamatut uuesti lugedes mingit elamust ei saanud. Raamatus sõnagi sellest, et Arnol oleks poeg olnud. Kõik suhted täiesti teised kui filmis. Seega ei saa aru, mida nad tõmbavad selle Sipsiku raamatu ja filmi kallal! Talve on täiesti uus lugu ja erineb raamatust 99% minu meelest.
Pole lutsulik, palju peatükke teemal "Tehnika ja tootmine".
This entire review has been hidden because of spoilers.
November 8, 2019
Patchy Fanfic Conclusion to the beloved series of Estonian novels
Review of the eBook edition of the Ilmamaa hardcover (1994)
November 8, 2019 Update
Now being filmed in Estonia for an expected February 2020 release. The plot will likely be further developed in the screenplay version. Some early still shots can be seen at https://menu.err.ee/1001051/galerii-v...
Original 2014 Review
"Talve" (Winter) is a posthumous book that is the unofficial 5th and concluding volume to author Oskar Luts' (1887-1953) "Tootsi lood" (Tales of Toots) series. The first book "Kevade" (Spring) with its tales of childhood is one of the most popular Estonian books ever written (and also, the most popular Estonian film in its cinema adaptation).
"Talve" came to light in 1992 when the son of bibliophile Arnold Karu (1908-1991) brought its manuscript to the Oskar Luts Museum. The book was published in 1994 but many scholars doubt its authenticity. Although Karu had supposedly received the original manuscript from Oskar Luts, nothing of that original has survived. Instead there are two differing manuscripts which were supposedly Karu's attempts to produce a clean copy from Luts' original work.
Having read it now, it is very clear to me that the doubters are correct, as very little of the story-telling style of Luts is present in "Talve". There are some very long passages which go into enormous detail about the installation of primitive electrical systems on a farm, the building of pigsties, the proper planting and harvesting of grain etc. All of these digressions sound as if they have just been copied from farming handbooks or textbooks and have very little to do with the through plot of the story which deals with an aged Arno Tali's (who as a child was the main protagonist of "Kevade") return home to his birth farm and the lives and romances of the next generation of Paunvere vicinity farm residents. Almost all of the earlier older generation of Paunvere from "Kevade" days have passed on at this point and there are only a few very brief cameos by Joosep Toots and Raja Teele (the latter at least in a touching scene where she inherits Arno Tali's handwritten letters and papers).
There are a few passages that do seem as if Luts had a hand in writing them. One of these is a reminiscence of "Kevade" days with yet another antic that Joosep Toots performs on the hapless tailor's son Kiir. Whether it is by Luts or by Karu writing in the style of Luts, there is at least a glimmer of the old magic that can still be felt.
Overall however, this is quite a slog to get through with the actual plot being very thin.
Review of the eBook edition of the Ilmamaa hardcover (1994)
November 8, 2019 Update
Now being filmed in Estonia for an expected February 2020 release. The plot will likely be further developed in the screenplay version. Some early still shots can be seen at https://menu.err.ee/1001051/galerii-v...
Original 2014 Review
"Talve" (Winter) is a posthumous book that is the unofficial 5th and concluding volume to author Oskar Luts' (1887-1953) "Tootsi lood" (Tales of Toots) series. The first book "Kevade" (Spring) with its tales of childhood is one of the most popular Estonian books ever written (and also, the most popular Estonian film in its cinema adaptation).
"Talve" came to light in 1992 when the son of bibliophile Arnold Karu (1908-1991) brought its manuscript to the Oskar Luts Museum. The book was published in 1994 but many scholars doubt its authenticity. Although Karu had supposedly received the original manuscript from Oskar Luts, nothing of that original has survived. Instead there are two differing manuscripts which were supposedly Karu's attempts to produce a clean copy from Luts' original work.
Having read it now, it is very clear to me that the doubters are correct, as very little of the story-telling style of Luts is present in "Talve". There are some very long passages which go into enormous detail about the installation of primitive electrical systems on a farm, the building of pigsties, the proper planting and harvesting of grain etc. All of these digressions sound as if they have just been copied from farming handbooks or textbooks and have very little to do with the through plot of the story which deals with an aged Arno Tali's (who as a child was the main protagonist of "Kevade") return home to his birth farm and the lives and romances of the next generation of Paunvere vicinity farm residents. Almost all of the earlier older generation of Paunvere from "Kevade" days have passed on at this point and there are only a few very brief cameos by Joosep Toots and Raja Teele (the latter at least in a touching scene where she inherits Arno Tali's handwritten letters and papers).
There are a few passages that do seem as if Luts had a hand in writing them. One of these is a reminiscence of "Kevade" days with yet another antic that Joosep Toots performs on the hapless tailor's son Kiir. Whether it is by Luts or by Karu writing in the style of Luts, there is at least a glimmer of the old magic that can still be felt.
Overall however, this is quite a slog to get through with the actual plot being very thin.
January 12, 2025
Elutee ei pöördu iial endist rada … kui teekond on jõudnud lõpule, siis pole võimalust seda parandada, muuta ega uuesti alustada … seda teevad juba uued põlvkonnad …
Oskar Lutsu „Talve“ paneb punkti Paunvere-saagale. „Kevadest“ tuntuks saanud armastatud tegelased on saanud vanaks ja aeg on anda teatepulk üle uuele põlvkonnale.
Raamatu kaunis kaanepilt on pärit 2020. aasta alguses kinodesse jõudnud filmist „Talve“.
"Talve" ei ole nii tuntud kui sellele eelnevad "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", kuid tore on ikkagi lugeda tuttavate tegelaste edasisest saatusest, suures osas on "Talve" Arno Tali lugu, kellest vahepealsetes teostes pärast "Kevadet" eriti juttu pole olnud. Aga vahest kõige põnevam selle teose juures on autorluse küsimus, mille kohta saab lugeda allpool olevast Eesti Päevalehes 2019. aastal ilmunud artiklist, mille autor on Indrek Tark:
Romaani „Talve” autorluse tuvastamine on justkui detektiivimäng
Aastal 1993, 40 aastat pärast Oskar Lutsu surma, ilmus kirjaniku majamuuseumisse vanem tagasihoidlik härrasmees. Tal oli kaasas 262-leheküljeline tindi ja sulepeaga käsitsi kirjutatud kaustik, millest mõnikümmend lehekülge olid veekahjustuste tõttu loetamatuks muutunud. Teksti pealkirjaks oli „Talve”.
See sündmus pani aluse ühele suurimale müsteeriumile eesti kirjandusloo ajaloos: kes on selle teose tegelik autor?
Kirjastus Ilmamaa andis romaani 1994. aastal välja. Juba enne seda oli aga käsikirja valguskoopiad ringlema läinud.
„See tekitas uurijate hulgas suurt poleemikat ja paksu verd. Kiiresti sai aga selgeks, et muuseumisse jõudnud romaani versiooni autoriks Luts siiski ei ole,” räägib nüüd 25 aasta tagusest sündmustest kirjandusteadlane Aivar Kull, kes ise romaani saamislugu põhjalikult uurinud on.
„Talves” on ligi 40-50 lehekülge juttu põllumajandusest ja elektrifitseerimisest, mis kirjanduslikus plaanis kuigi huvitavalt ei mõju. Kriitikud jõudsid küllaltki kiiresti üksmeelele, et sellist igavavõitu teksti Luts poleks kirjutanud. Kui aga vaadata ülejäänud romaani, siis lähevad kriitikute arvamused lahku.
Küsimus on eelkõige selles, kui palju seal leidub Lutsu teksti. Osa kirjandusteadlasi usub, et Lutsult pärineb romaanist suur osa, osa aga arvab, et Lutsul pole romaaniga mingit pistmist.
Kaustikusse üles tähendatud tekst polnud kirjutatud Oskar Lutsu käega, nagu võrreldes tema teiste käsikirjadega ilmnes. Sellest tekstis pole ka leitud mitte ühtegi Oskar Lutsu käega kirjutatud lõiku.
Kaustiku tõi muuseumisse Endel Karu, kes oli selle leidnud oma paar aastat varem lahkunud isa Arnold Karu käsikirjalisest raamatukogust. Nii mõnigi spetsialist arvab, et tegemist ongi Arnold Karu omaloominguga.
Kuid ka see väide on problemaatiline. Arnold Karu oli ameti poolest põllutööline ja formaalset haridust tal peale viieklassilise külakooli polnud. See paneb paljud asjatundjad arvama, et täiesti iseseisvalt poleks Karu kohati väga lutsulikku ja vaimukat teksti, mis paljud kirjandusteadlased kõhklema paneb, kirjutada suutnud.
Arnold Karu oli bibliofiil, kelle hobiks oli raamatute ümberkirjutamine - kui tema kätte sattus mõni huvitav teos, mida poest või muul viisil osta ei saanud, siis kirjutas ta raamatu käsitsi ümber. Selline keskaegsetele kloostritele omase tehnika kasutamine võib kõlada üllatavalt, aga meeles peab pidama, et 1940.-1950. aastatel, mil Karu käsikirjaline raamatukogu sündis, ei olnud tal mingit ligipääsu koopiamasinatele nagu tänapäeval. Isegi kirjutusmasinate kasutamine oli Nõukogude Liidus põrandaaluse poliitilise tegevuse vältimiseks rangelt piiratud.
Kirjandusteadlane Aivar Kull on käinud kohtumas nii Arnold Karu poja kui tütrega ning näinud ka tema käsikirjalist raamatukogu.
„Tal oli kodus sadu ja sadu käsitsi ümber kirjutatud raamatuid, suured riiulid olid neid täis. Eriti palju oli tal kriminulle. Arthur Conan Doyle'i oli ta näiteks ka saksa keele kaudu tõlkinud,” kirjeldab Kull nähtut.
Väidetavalt on Karu raamatukogu hulgas olnud „Talve” käsikirjaline eksemplar Lutsult saadud tekstist ümber kirjutatud. Asja muudab keerulisemaks tõsiasi, et Arnold Karu ei kirjutanud raamatuid ümber päris üksüheselt algtekstitruult. Ta tegi muudatusi nii stiilis kui muus, muutis raamatud endale meelepärasemaks.
Karu poeg ja tütar teadsid, et Karu oli Lutsul Tartus 1950. aastate alguses külas käinud. Mingeid teisi tõendeid külaskäigu kohta pole leitud, kuid seda ei saa ka välistada. Siis olevatki Luts talle käsikirja andnud.
Kui Karu Stalini aja lõpul paar aastat vangis istus, oli Lutsu käsikiri väidetavalt tema pööningul peidus. Pärast vangist väljasaamist käsikirjale järgi minnes avastas aga Karu, et vihmavesi oli paberil tindi laiali ajanud ja teose loetamatuks muutunud. Samas on Karu rääkinud ka seda, et tagastas käsikirja osad juba 1953. aastal Lutsu abikaasale.
See väide tekitab aga mitu küsimust. Lutsu abikaasa Valentina ei olnud „Talve” kirjutamise kohta midagi kuulnud. Ka ei teadnud sellest midagi ajakirjandusõppejõud ja kultuuriloolane Juhan Peegel, kes Lutsuga omal ajal samas majas elas.
Aivar Kull on romaani kohta otsinud vihjeid ka erinevatest arhiividest. „Nõukogude ajal pidid ka kirjanikud esitama tööplaane, rääkima oma kavatsustest ja mõtetest,” kirjeldab Kull. „Ma vaatasin ikka selle pilguga arhiivides, mida Lutsu kohta 1945-1953 on öeldud. Kirjavahetuses tollaste ametiasutustega on tal küll mitmesuguseid mõtteid ja lubadusi, millest plaanib kirjutada. Ta ütleb et töötab mälestusteraamatu ja näidendi kallal, aga „Talvest” ei ole mitte kuskil mitte midagi.”
Teisalt on ära märgitud, et pärastsõjaaegsest perioodist on materjale Lutsu kohta võrreldes varasemate külluslike andmetega väga vähe. Mis jätab küsimuse siiski õhku.
Ainus teadaolev kord, kus Luts on rääkinud, et töötab „Talve” kallal, on Uudislehes 1939. aastal. See juhtus vaid aasta pärast romaani „Sügis” esimese osa ilmumist. Arvatakse aga, et tõenäoliselt pidas ta „Talve” all silmas „Sügise” teist osa, mis Eesti vabariigist rääkiva sisu tõttu alles 1988. aastal ilmuda sai. Seda kinnitab Lutsu märkus „Sügise” teise osa alguses, et tegemist on sarja viimane raamatuga, millele uusi lugusid ei järgne.
Aivar Kull usub, et teose põhituum, karkass ja olulisemad peatükid on siiski pärit Lutsu sulest. Ka Karu lapsed mäletavad, et mingeid käsikirju ta Lutsult siiski sai.
„Võib-olla ta sai Lutsu käest mingeid visandeid ja jupikesi, võib-olla Luts lihtsalt rääkis talle, kuidasmoodi "Talve" võiks kirjutada. Karu kirjutas romaani selle põhjal kokku. Ka nii võib mõelda,” märgib Kull.
Kull toob esile ka kirjanik Henn-Kaarel Hellat arvamuse, mis väärib tema hinnangul kaalumist. Hellat, kes sellel teemal oli Kulli sõnul üsna hea asjatundja, arvas, et „Talve” oligi pakk materjale, mis Lutsul oli kogutud, sealhulgas ka tema väljakirjutused põllumajandusest. Võib-olla oli ta Arnold Karule selle purjus peaga lihtsalt kätte andnud, öeldes, et Karu ise vaataks, mida visanditega peale hakata.
Sealjuures on küllaltki iseäralik, et Karu ise käsikirja ei avaldanud, vaid hoidis seda surmani enda käes. „Teda süüdistati üsna alusetult, nagu ta oleks olnud aferist, kes tahtis kuulsaks saada. Tegelikult tõi alles tema poeg selle käsikirja Lutsu muuseumisse ja seda pärast 1991. aastat, mil Karu suri. Oma eluajal ei hakanud ta seda kuhugi pakkuma,” leiab Kull. Arnold Karu pärijad ei saanud teose eest peale paari tasuta eksemplari ka mingit honorari, kuna raamat avaldati Oskar Lutsu nime all.
„Talve” romaan toimub nõukogude ajal, 1940. aastatel. Võttes arvesse tollast ühiskondlikku seisu, sisaldab see nii mõndagi kurioosset. Teos algab sellega, kuidas Arno Tali pärast pikki aastaid Alpi mäestikus kooliõpetajana töötamist saabub jõululaupäeval Paunveresse. Kirik on rahvast täis. Selle kohta ütleb üks raamatu tegelasi, et kirik on muutunud moeasjaks ja mitte usuväärtuste kandjaks. Kui võtta arvesse, et see lause paigutub Stalini-aegsesse perioodi, mil kirikut ja kirikuskäijaid taga kiusati, tundub mõte küllaltki ootamatuna.
Kogu teos ja tegelastega juhtuv ning nende käitumine peegeldaks justkui Eesti vabariigi jätk, kuigi vormiliselt on viiteid nõukogude ajale siiski teosesse külge poogitud.
Aivar Kull on märkinud, et kui Luts oleks teosega tegelenud natside okupatsiooni ajal, võiks see olla põhjuseks, miks romaanis nõukogudelikku elualaadi vaid pinnapealselt kohtab.
„Talvet” on küll väga palju kritiseeritud, aga tegelikult leiab sealt siiski ka väga palju lutsulikku. Et teose põhjal nüüd film valmib, on Kulli meelest igati õigustatud. „Heade raamatute põhjal on tehtud halbu filme ja vastupidi ka, kehvakeste raamatute alusel on sündinud ka häid filme. Ma loodan küll, et see film tuleb hea,” ütleb Kull.
„Talve” autorlus jääbki tõenäoliselt aga üheks eesti kultuuriloo vastamata küsimuseks, mille kohta lõplikku tõde ei selgugi.
Oskar Lutsu „Talve“ paneb punkti Paunvere-saagale. „Kevadest“ tuntuks saanud armastatud tegelased on saanud vanaks ja aeg on anda teatepulk üle uuele põlvkonnale.
Raamatu kaunis kaanepilt on pärit 2020. aasta alguses kinodesse jõudnud filmist „Talve“.
"Talve" ei ole nii tuntud kui sellele eelnevad "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", kuid tore on ikkagi lugeda tuttavate tegelaste edasisest saatusest, suures osas on "Talve" Arno Tali lugu, kellest vahepealsetes teostes pärast "Kevadet" eriti juttu pole olnud. Aga vahest kõige põnevam selle teose juures on autorluse küsimus, mille kohta saab lugeda allpool olevast Eesti Päevalehes 2019. aastal ilmunud artiklist, mille autor on Indrek Tark:
Romaani „Talve” autorluse tuvastamine on justkui detektiivimäng
Aastal 1993, 40 aastat pärast Oskar Lutsu surma, ilmus kirjaniku majamuuseumisse vanem tagasihoidlik härrasmees. Tal oli kaasas 262-leheküljeline tindi ja sulepeaga käsitsi kirjutatud kaustik, millest mõnikümmend lehekülge olid veekahjustuste tõttu loetamatuks muutunud. Teksti pealkirjaks oli „Talve”.
See sündmus pani aluse ühele suurimale müsteeriumile eesti kirjandusloo ajaloos: kes on selle teose tegelik autor?
Kirjastus Ilmamaa andis romaani 1994. aastal välja. Juba enne seda oli aga käsikirja valguskoopiad ringlema läinud.
„See tekitas uurijate hulgas suurt poleemikat ja paksu verd. Kiiresti sai aga selgeks, et muuseumisse jõudnud romaani versiooni autoriks Luts siiski ei ole,” räägib nüüd 25 aasta tagusest sündmustest kirjandusteadlane Aivar Kull, kes ise romaani saamislugu põhjalikult uurinud on.
„Talves” on ligi 40-50 lehekülge juttu põllumajandusest ja elektrifitseerimisest, mis kirjanduslikus plaanis kuigi huvitavalt ei mõju. Kriitikud jõudsid küllaltki kiiresti üksmeelele, et sellist igavavõitu teksti Luts poleks kirjutanud. Kui aga vaadata ülejäänud romaani, siis lähevad kriitikute arvamused lahku.
Küsimus on eelkõige selles, kui palju seal leidub Lutsu teksti. Osa kirjandusteadlasi usub, et Lutsult pärineb romaanist suur osa, osa aga arvab, et Lutsul pole romaaniga mingit pistmist.
Kaustikusse üles tähendatud tekst polnud kirjutatud Oskar Lutsu käega, nagu võrreldes tema teiste käsikirjadega ilmnes. Sellest tekstis pole ka leitud mitte ühtegi Oskar Lutsu käega kirjutatud lõiku.
Kaustiku tõi muuseumisse Endel Karu, kes oli selle leidnud oma paar aastat varem lahkunud isa Arnold Karu käsikirjalisest raamatukogust. Nii mõnigi spetsialist arvab, et tegemist ongi Arnold Karu omaloominguga.
Kuid ka see väide on problemaatiline. Arnold Karu oli ameti poolest põllutööline ja formaalset haridust tal peale viieklassilise külakooli polnud. See paneb paljud asjatundjad arvama, et täiesti iseseisvalt poleks Karu kohati väga lutsulikku ja vaimukat teksti, mis paljud kirjandusteadlased kõhklema paneb, kirjutada suutnud.
Arnold Karu oli bibliofiil, kelle hobiks oli raamatute ümberkirjutamine - kui tema kätte sattus mõni huvitav teos, mida poest või muul viisil osta ei saanud, siis kirjutas ta raamatu käsitsi ümber. Selline keskaegsetele kloostritele omase tehnika kasutamine võib kõlada üllatavalt, aga meeles peab pidama, et 1940.-1950. aastatel, mil Karu käsikirjaline raamatukogu sündis, ei olnud tal mingit ligipääsu koopiamasinatele nagu tänapäeval. Isegi kirjutusmasinate kasutamine oli Nõukogude Liidus põrandaaluse poliitilise tegevuse vältimiseks rangelt piiratud.
Kirjandusteadlane Aivar Kull on käinud kohtumas nii Arnold Karu poja kui tütrega ning näinud ka tema käsikirjalist raamatukogu.
„Tal oli kodus sadu ja sadu käsitsi ümber kirjutatud raamatuid, suured riiulid olid neid täis. Eriti palju oli tal kriminulle. Arthur Conan Doyle'i oli ta näiteks ka saksa keele kaudu tõlkinud,” kirjeldab Kull nähtut.
Väidetavalt on Karu raamatukogu hulgas olnud „Talve” käsikirjaline eksemplar Lutsult saadud tekstist ümber kirjutatud. Asja muudab keerulisemaks tõsiasi, et Arnold Karu ei kirjutanud raamatuid ümber päris üksüheselt algtekstitruult. Ta tegi muudatusi nii stiilis kui muus, muutis raamatud endale meelepärasemaks.
Karu poeg ja tütar teadsid, et Karu oli Lutsul Tartus 1950. aastate alguses külas käinud. Mingeid teisi tõendeid külaskäigu kohta pole leitud, kuid seda ei saa ka välistada. Siis olevatki Luts talle käsikirja andnud.
Kui Karu Stalini aja lõpul paar aastat vangis istus, oli Lutsu käsikiri väidetavalt tema pööningul peidus. Pärast vangist väljasaamist käsikirjale järgi minnes avastas aga Karu, et vihmavesi oli paberil tindi laiali ajanud ja teose loetamatuks muutunud. Samas on Karu rääkinud ka seda, et tagastas käsikirja osad juba 1953. aastal Lutsu abikaasale.
See väide tekitab aga mitu küsimust. Lutsu abikaasa Valentina ei olnud „Talve” kirjutamise kohta midagi kuulnud. Ka ei teadnud sellest midagi ajakirjandusõppejõud ja kultuuriloolane Juhan Peegel, kes Lutsuga omal ajal samas majas elas.
Aivar Kull on romaani kohta otsinud vihjeid ka erinevatest arhiividest. „Nõukogude ajal pidid ka kirjanikud esitama tööplaane, rääkima oma kavatsustest ja mõtetest,” kirjeldab Kull. „Ma vaatasin ikka selle pilguga arhiivides, mida Lutsu kohta 1945-1953 on öeldud. Kirjavahetuses tollaste ametiasutustega on tal küll mitmesuguseid mõtteid ja lubadusi, millest plaanib kirjutada. Ta ütleb et töötab mälestusteraamatu ja näidendi kallal, aga „Talvest” ei ole mitte kuskil mitte midagi.”
Teisalt on ära märgitud, et pärastsõjaaegsest perioodist on materjale Lutsu kohta võrreldes varasemate külluslike andmetega väga vähe. Mis jätab küsimuse siiski õhku.
Ainus teadaolev kord, kus Luts on rääkinud, et töötab „Talve” kallal, on Uudislehes 1939. aastal. See juhtus vaid aasta pärast romaani „Sügis” esimese osa ilmumist. Arvatakse aga, et tõenäoliselt pidas ta „Talve” all silmas „Sügise” teist osa, mis Eesti vabariigist rääkiva sisu tõttu alles 1988. aastal ilmuda sai. Seda kinnitab Lutsu märkus „Sügise” teise osa alguses, et tegemist on sarja viimane raamatuga, millele uusi lugusid ei järgne.
Aivar Kull usub, et teose põhituum, karkass ja olulisemad peatükid on siiski pärit Lutsu sulest. Ka Karu lapsed mäletavad, et mingeid käsikirju ta Lutsult siiski sai.
„Võib-olla ta sai Lutsu käest mingeid visandeid ja jupikesi, võib-olla Luts lihtsalt rääkis talle, kuidasmoodi "Talve" võiks kirjutada. Karu kirjutas romaani selle põhjal kokku. Ka nii võib mõelda,” märgib Kull.
Kull toob esile ka kirjanik Henn-Kaarel Hellat arvamuse, mis väärib tema hinnangul kaalumist. Hellat, kes sellel teemal oli Kulli sõnul üsna hea asjatundja, arvas, et „Talve” oligi pakk materjale, mis Lutsul oli kogutud, sealhulgas ka tema väljakirjutused põllumajandusest. Võib-olla oli ta Arnold Karule selle purjus peaga lihtsalt kätte andnud, öeldes, et Karu ise vaataks, mida visanditega peale hakata.
Sealjuures on küllaltki iseäralik, et Karu ise käsikirja ei avaldanud, vaid hoidis seda surmani enda käes. „Teda süüdistati üsna alusetult, nagu ta oleks olnud aferist, kes tahtis kuulsaks saada. Tegelikult tõi alles tema poeg selle käsikirja Lutsu muuseumisse ja seda pärast 1991. aastat, mil Karu suri. Oma eluajal ei hakanud ta seda kuhugi pakkuma,” leiab Kull. Arnold Karu pärijad ei saanud teose eest peale paari tasuta eksemplari ka mingit honorari, kuna raamat avaldati Oskar Lutsu nime all.
„Talve” romaan toimub nõukogude ajal, 1940. aastatel. Võttes arvesse tollast ühiskondlikku seisu, sisaldab see nii mõndagi kurioosset. Teos algab sellega, kuidas Arno Tali pärast pikki aastaid Alpi mäestikus kooliõpetajana töötamist saabub jõululaupäeval Paunveresse. Kirik on rahvast täis. Selle kohta ütleb üks raamatu tegelasi, et kirik on muutunud moeasjaks ja mitte usuväärtuste kandjaks. Kui võtta arvesse, et see lause paigutub Stalini-aegsesse perioodi, mil kirikut ja kirikuskäijaid taga kiusati, tundub mõte küllaltki ootamatuna.
Kogu teos ja tegelastega juhtuv ning nende käitumine peegeldaks justkui Eesti vabariigi jätk, kuigi vormiliselt on viiteid nõukogude ajale siiski teosesse külge poogitud.
Aivar Kull on märkinud, et kui Luts oleks teosega tegelenud natside okupatsiooni ajal, võiks see olla põhjuseks, miks romaanis nõukogudelikku elualaadi vaid pinnapealselt kohtab.
„Talvet” on küll väga palju kritiseeritud, aga tegelikult leiab sealt siiski ka väga palju lutsulikku. Et teose põhjal nüüd film valmib, on Kulli meelest igati õigustatud. „Heade raamatute põhjal on tehtud halbu filme ja vastupidi ka, kehvakeste raamatute alusel on sündinud ka häid filme. Ma loodan küll, et see film tuleb hea,” ütleb Kull.
„Talve” autorlus jääbki tõenäoliselt aga üheks eesti kultuuriloo vastamata küsimuseks, mille kohta lõplikku tõde ei selgugi.
February 12, 2020
Päris talvest ei maksa tänapäeva Eestimaal enam unistadagi. Filmi "Talve" on aga viimasel ajal aktuaalne ja selle valguses tundus sobilik aastaid tagasi koju soetatud raamat taasa üle lugeda.
Huvitav lugu selle "Talvega", sest ega ju päris kinnitust pole, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata.
Olgu selle tõepärasusega kuidas on, aga eelnevate osade hiilgusele see teos ei küüni. Eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, "Kevadest" armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükivääriliseks pidanudki.
Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö "lood loos", näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan.
Üsna raske on seisukohta võtta, kas see raamat mulle meeldis või ei meeldinud. No ei tundunud lutsulik, kuigi tema stiil oli aimata.
Huvitav lugu selle "Talvega", sest ega ju päris kinnitust pole, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata.
Olgu selle tõepärasusega kuidas on, aga eelnevate osade hiilgusele see teos ei küüni. Eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, "Kevadest" armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükivääriliseks pidanudki.
Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö "lood loos", näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan.
Üsna raske on seisukohta võtta, kas see raamat mulle meeldis või ei meeldinud. No ei tundunud lutsulik, kuigi tema stiil oli aimata.
August 28, 2023
Nonii olengi jõudnud lõpuks kõik Paunvere tegelaste raamatud loetud. "Kevade" ja "Suve" said oma hinnangu kätte. Aeg on ka teiste käes. Ei tunne siiski, et iga raamatu kohta eraldi mingi põhjapaneva kirjelduse suudaksin teha.
Et mälu värskendada, siis "Kevade" oli minu arust koolinoorte piinamine. Täiskasvanuna suutsin sellest teosest palju rohkem välja kaevata, kui vaid Tootsi viperused. Siiski oli see raamat piinamine ka praegu, täiskasvanuna.
"Suve" oli juba märksa teisest puust - lõbus, naljatlev, palju paremini kirjutatud, kui "Kevade".
"Tootsi pulm/Äripäev" viis kiriklikult kokku Paunvere lugude lemmiktegelased ning tõi vahelduseks sisse ka uusi tegelasi. Ei midagi erilist siiski. "Suve" on endiselt kõige parem.
"Sügis" oli juba märksa tegevusrohkem. Seal oli Teele pirtsutamist, Tootsi rahumeelsust, Kiire äkilist iseloomu, Arno endist nukrameelsust vapustava ülestunnistusega, kuid ma arvan, et ainuüksi see minu lause kõlas põnevamalt, kui kõik need sündmused seal raamatus. "Suve" on ikka kõige parem.
"Talve" on hoopis nagu kuu pealt kukkunud raamat. Kuna "Talve" ilmus pärast Oskar Lutsu surma, väidetakse, et see raamat pole võib-olla üldse tema kirjutatudki. Seda võib täitsa uskuda. Üks eelnev kommenteerija on GoodReadsis andnud sellele täpse hinnangu: põllumehe käsiraamat. Tegevust oli raamatus ülimalt vähe, aga oi, kus ma sain lugeda sellest, kuidas majadesse elektrit veeti, kuidas laudad uue süsteemi järgi uue ilme said, kuidas sigu pidada, kuidas põldu harida. Jessas, isegi seda sain teada, kuidas heina tehakse. Jäi ju minul lapsepõlves see kogemus saamata ning siiamaani "nutan" selle pärast.
Nojah, kui soovite Paunvere tegelaste eludest lugeda, siis minu arust piirduge "Suvega".
Et mälu värskendada, siis "Kevade" oli minu arust koolinoorte piinamine. Täiskasvanuna suutsin sellest teosest palju rohkem välja kaevata, kui vaid Tootsi viperused. Siiski oli see raamat piinamine ka praegu, täiskasvanuna.
"Suve" oli juba märksa teisest puust - lõbus, naljatlev, palju paremini kirjutatud, kui "Kevade".
"Tootsi pulm/Äripäev" viis kiriklikult kokku Paunvere lugude lemmiktegelased ning tõi vahelduseks sisse ka uusi tegelasi. Ei midagi erilist siiski. "Suve" on endiselt kõige parem.
"Sügis" oli juba märksa tegevusrohkem. Seal oli Teele pirtsutamist, Tootsi rahumeelsust, Kiire äkilist iseloomu, Arno endist nukrameelsust vapustava ülestunnistusega, kuid ma arvan, et ainuüksi see minu lause kõlas põnevamalt, kui kõik need sündmused seal raamatus. "Suve" on ikka kõige parem.
"Talve" on hoopis nagu kuu pealt kukkunud raamat. Kuna "Talve" ilmus pärast Oskar Lutsu surma, väidetakse, et see raamat pole võib-olla üldse tema kirjutatudki. Seda võib täitsa uskuda. Üks eelnev kommenteerija on GoodReadsis andnud sellele täpse hinnangu: põllumehe käsiraamat. Tegevust oli raamatus ülimalt vähe, aga oi, kus ma sain lugeda sellest, kuidas majadesse elektrit veeti, kuidas laudad uue süsteemi järgi uue ilme said, kuidas sigu pidada, kuidas põldu harida. Jessas, isegi seda sain teada, kuidas heina tehakse. Jäi ju minul lapsepõlves see kogemus saamata ning siiamaani "nutan" selle pärast.
Nojah, kui soovite Paunvere tegelaste eludest lugeda, siis minu arust piirduge "Suvega".
March 19, 2025
Oskar Lutsu „Talve“ paneb punkti Paunvere-saagale. Aastal 1994 tänasel päeval ilmus Oskar Lutsu "Talve", mille üle on ajakirjanduses palju vaieldud, kuid lõplikku tõde selle autoriküsimuste osas pole tänaseni.
Minu kommentaar: oli ammune plaan raamat läbi lugeda, aga filmi vaatamise järel oli eriti huvitav kõrvutada romaani ja filmi süžeed. Kahjuks või õnneks erinevad film ja raamat nagu öö ja päev. Film on oluliselt huvitavam ja kaasakiskuvam, nii nagu Lutsu teisedki lood. Raamat, mille autoriküsimus on siiani lahendamata ja Lutsu osalus raamatu kirjutamises on kaheldav, on valdavalt igavavõitu põllumajanduslik käsiraamat.
Minu kommentaar: oli ammune plaan raamat läbi lugeda, aga filmi vaatamise järel oli eriti huvitav kõrvutada romaani ja filmi süžeed. Kahjuks või õnneks erinevad film ja raamat nagu öö ja päev. Film on oluliselt huvitavam ja kaasakiskuvam, nii nagu Lutsu teisedki lood. Raamat, mille autoriküsimus on siiani lahendamata ja Lutsu osalus raamatu kirjutamises on kaheldav, on valdavalt igavavõitu põllumajanduslik käsiraamat.
March 13, 2022
Põhiliselt üpris detailne taluelu moderniseerimise ülevaade - saame kuulda nii elektri tallu toomisest kui lüpsimasinatest, uutest lautadest, sindelkatuse värvimisest jne. Muudest seikadest võlusid kirjeldused, kuidas lapsed naabrimees Arno Talilt raamatuid laenamas käisid. Oma lapsepõlvest nii tuttav, kuidas põnevate kaanepiltidega võõrkeelsed raamatud väikest lugejat kiusasid oma kättesaamatusega.
Kerge kurbuselooriga katab kogu loo mitte niivõrd lapsepõlvest tuntud kangelaste vanadus ja surm vaid pigem teadmine, et mida edukamaks kirjeldatud talud saavad, seda kurvem nende edasine saatus.
Kerge kurbuselooriga katab kogu loo mitte niivõrd lapsepõlvest tuntud kangelaste vanadus ja surm vaid pigem teadmine, et mida edukamaks kirjeldatud talud saavad, seda kurvem nende edasine saatus.
November 28, 2018
Põllumehe käsiraamat!
June 20, 2020
Meeldis neljast raamatust kõige vähem ja oli vähem tegevustiku, kui tavaliselt. Samas on tore teada, mis armsaks saanud tegelastega oleks justkui saanud ja ootan pikisilmi ka filmi vaatamist!
Displaying 1 - 10 of 10 reviews