Värske Raamat #31 Värske Raamat on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusari.
*
Janika Läänemetsa debüütkogu “Vihma ja kurbuse maja” on lüüriline rännak läbi kuhtuvate külade ja hõreneva metsa, lapsepõlve ja unenägude. Mitmekesisust lisavad armastuse püsimatut olemust ning minajutustaja ja religiooni keerulist suhet lahkavad luuletused, samuti mängud muinasjutu- ja muistendivormiga. __________________________
kiilide rasked läbipaistvad tiivad lõikavad õhku pesu nööril lööb laperdama juba sajabki piisad on suured kui kivid taovad õlad siniseks vajume käpuli tiigi äärde savisesse mutta tuul pöörab põhja vihm uhub meilt riided peksab meid pisikesteks tükkideks pudeneme vette uuteks kiilivastseteks
Üks järeleproovitud retsept: Pane käima Emma Ruth Rundle’i album Engines of Hell ning võta kätte Janika Läänemetsa luulekogu. Loe luulet Kuula muusikat Loe luulet Kuula muusikat Korda, kuni unustad, kus maailmas viibid Naudi (lahustu)
Ma saan aru küll, miks Loomingu aastaülevaates meid sama teema all käsitleti, siin on luuletusi, mille tunnen, oleksin võinud isegi kirjutada, aga ei ole ometi kirjutanud. Päikesest ja õuntest ja kurbusest, jõemudast ja udust ja kontidest. Väga palju veest. Jagub neid meile mõlemale ja jaguks veel teistelegi. Aitäh, et olemas oled.
kui ma ei oleks uudistega kursis siis raamatupoe letil ei oleks kindlasti seda märganud ja kui oleks märganud siis ei oleks lehitsenud aga võib-olla see märkamatus sobibki sellisele ära olevale luulekogule
kuskil kaugel olevasse vihma ja kurbuse majja
kui alguses pealkirja lugeda siis jääb kõlama kurbus aga luulekogus oli nagu vihma ja maja isegi rohkem
ja nalja oli ja elurõõmu ja igat aastaaega ja ikka tegelikult kurbust ka kurbus on hea luulekogu tunnus
Vahest näib mulle, et eestlane ei ela mitte majas, vaid metsas, sest luules on meil ikka loodus, mitte inimkätega loodu. Läänemets on tundlik, välja paistavad teadmised folkloorist (loomislood, hingeloomad, kujumuutmised). Parimad need luuletused, kus ta iseendast rohkem lahti laseb ja kus ta ei järgi oma kindlat minapilti. Toimetatud veidi nigelalt (sarnased motiivid pandud järjestikku, mis vähendab üksiku luuletuse kaalu), kujundus ilmvõimatu kirbukirjaga ja plass. Siin Veldi traditsiooniliselt eksalteeritud intervjuu, mis avab siiski autorit: https://kultuur.err.ee/1608790564/jan... kas lugeda, ikka!