Vakhtang Stepani Ananyan was an Armenian writer. Ananyan was born in Poghoskilisa village, near Dilijan. His first work was published in the journal Pioner in 1927. He was a participant of World War II. He was awarded the Armenian State Prize in 1970. He died in 1980 in Yerevan, where a school is named after him.
Vahtang Ananian este un scriitor armenian, care scrie o carte superbă într-o țară comunistă, pe vremea comunismului, însă foarte puțin se observă acest lucru. Cinci copii sunt Captivi în defileul Panterei. Cinci pionieri care luptă cu iarna, cu ursul, cu pantera și cu ei înșiși. 4 armenieni și un kurd dovedesc faptul că trebuie să vrei, ca să poți. Aventura copiilor îți arată cum se maturizează un om, cu ce idei este crescut, cum te schimbă viața. Clar mi-ar fi plăcut la nebunie cartea aceasta în copilărie, dar mi-a plăcut foarte mult și acum. O carte care merită atenție, te destinde, te relaxează, îți dă așa o stare de bine.
Otsides riiulist raamatut, mida lastele järgmiseks unejutuna ette lugeda, jäi mu pilk pidama "Pantrikuru vangidele". Mäletasin lapsepõlvest, et tegu oli ääretult haarava ja põneva raamatuga - mis siin ikka pikalt mõelda!
Jah, raamat oli tõesti väga põnev ja kaasahaarav, ainult et... Mulle tundub, et ma ikkagi ei ole seda varem lugenud. Ei tea, kust need võltsmälestused tekkisid. Kas olin selle kohta nii palju head kuulnud, et hakkasin seda juba enda arvamuseks pidama?
Väärt lugemine on see aga igal juhul. Viis Armeenia pioneeri satuvad Ararati orus lumevangi ja peavad omal käel hakkama saama nii külma, toidupuuduse kui ka ohtlikke metsloomade ning kiuslike loodusjõududega. Kohati lausa uskumatu, kui tublide ja tarkade lastega tegu oli! Isegi ei oska looduses nii hästi hakkama saada. Kuigi olen ju omal ajal skaut olnud ja omajagu aega metsas veetnud...
Aga eks raamatu kirjutamise ajal oligi looduse märkide lugemine eluliselt olulisem, kui tänasel päeval.
Mis mulle aga eriti meeldis, oli õpetlik iva ning tegelaste areng vangis veedetud päevade jooksul. Ja tõsi, oli ka päris kurbi ja karme juhtumisi...
Eks ta natuke teise aja lugu ole - omajagu kiidetakse kommunistikku ühismajandit ja selglt kumab läbi ka mõte, et naise koht on köögis. Aga ajad olidki teised ja raamatu nautimist need pisiasjad ei sega.
չնայած շատ բաներ կանխատեսելի էին արդէն դառնում ընթացքում, բայց միեւնոյն ա, լարուած էր ընթացքը։ գրքի գաղափարական կողմն էլ կարող էր ուժեղ լինել, եթէ հանուէր քարոզը։ բայց դա էլ հասկանալի ա, իհարկէ։ բայց տպաւորիչ էր, յատկապէս իմ համար, որ նման ժանրի բաներ չեմ կարդում։
Така собі книга для дітей середнього шкільного віку, про пригоди дітей, які заблукали у горах, і змушені були виживати та шукати вихід зі складного становища. Прочитано у далекі 70-і роки минулого століття.
Sain selle raamatu suvel kingiks ühelt vanalt tuttavalt. Tundus kohe alguses juba huvitav vahepala mida lugeda kogu self-help stuffi kõrval. Ja nii suht ka oli.
Tunnen end nüüd jälle nagu eesti keele raamatutööd kirjutamas, aga raamat oli väga kaasahaarav, põnevate karakteritega, ja mis kõige parem - sisaldas palju õppetunde nii sõprusest, liidriks olemisest kui ka raskustega toimetulemisest. Armeenia mägedes keset talve vangis olemine pole vast naljaasi. Igaljuhul vahva lugu ja soovitan!
Sellest, kuidas raamatu kõiki peatükke saadab sedalaadi seletus-alapealkiri, aga üldiselt on raamat viiest lapsest, kes jäävad lõksu kuhugile Armeenia-Türgi mägede kanti ja üritavad looduses ellu jääda nädalaid ja kuid. Lastele unejutuks vist kõlbab, sest on kohutavalt igavalt kirjutatud. On oht, et lugeja jääb ennem magama, kui kuulajad.
Մանկությանս ամենասիրելի արկածային գրքերից մեկը: Շատ տպավորիչ էր ինձ համար այն ժամանակ, մինչև հիմա գրեթե ամբողջ պատմվածքը հիշում եմ, չնայած կարդացել եմ մոտ 20 տարի առաջ
Huvitav on lugeda raamatut, kus pole ühtegi positiivset tegelast (va koer)., lisaks ikka väga erinev kultuur ja nõukogude propaganda. Aga kui see kõrvale jätta, siis endiselt hea ja südamlik lugemine.